HEMELTJE!

ひゃく　じゅう　ろくばん

2012-01-30T04:44:00.000-08:00

Today was my last deadline of this semester and it feels good. Even after only 2 hours of sleep. This one was the last of the 15 deadlines I had in the past 2-3 weeks. It was a crazy time and a nerdy time. But tonight I'm going to Ishinomaki, which is a city by the coast up north, to volunteer for 2 days. I will be cleaning up the tsunami broken stuff or doing something useful other than that. Will see on the spot. I have my working clothes and warm clothes because they say it's very cold up there. But I'm very excited to go and see the big catastrophe place with my own eyes.

Will be back on Thursday mornig to hang out with the people I've gotten to know here. Friday I have my byebyeparty. And Saturday I will be recovering from it. And Sunday morning I go.

that's all for now,
johanna

I'm in Tokyo now. And will be going to B. A is where Fukushima Power Plant is :S:D

ひゃく　じゅう　ごばん

2012-01-20T09:00:00.000-08:00

And some more videos:D

Baruto winning the 12th match of Hatsu-Basho

Beppu Secret Onsen

Hanaline and hair

ひゃく　じゅう　よんばん

2012-01-20T08:35:00.000-08:00

Another compilation video of all the funky stuff I've seen recently in Japan :)

ひゃく　じゅう　さんばん

2012-01-18T11:26:00.000-08:00

17 days left ... until I go. Mixed emotions. Happy to see Simon again, happy to go to Maastricht, happy to see friends and happy that two weeks after that I will see my family. But very very sad that I will have to say goodbye to this amazing experience that will never repeat itself. But it is still early to have this kind of thoughts, aye? I have more than 2 weeks in this very special country with my very special host grandma, and with these very special people that I have met here. And that is just delightful!

Mean while I'm studying hard. And going to study even harder the coming two weeks. Took an Estonian guy around Tokyo in the beginning of January, went to a snowboarding trip, went to kabuki theater and tomorrow we are visiting the sumo tournament to see Baruto win one more time!

ひゃく　じゅう　にばん

2012-01-11T10:01:00.001-08:00

I am a busy bee right now.

Still need to make a video about the time when Simon was in Tokyo with me.
And also write about new years eve.
And then talk about last weekend when I went to snowboarding with Hanaline and Hiro, our Japanese friend.

But the reality is that I have like 14 or more deadlines - exams, papers and presentation - in the next 3 weeks and I literally going to be a nerd. Nevertheless I'm planning to go to volunteer in the area teat was devastated in March, to go see a sumo match, go to kabuki theatre etc.

Shalalala.... and instead of studying hard at this moment I am writing this post and trying to do my best in procrastinating :) Oh... exam period!

ひゃく　じゅう　いちばん

2012-01-03T20:22:00.000-08:00

Threesplendid train rides that showed me Japan

(an article I wrote for this-is-japan.com) *Proof read by Simon :)
No, I didn't goon the Shinkansen because it's too fast to see what actually liesoutside the train. I went on three really splendid train rides withthose rather old cute looking rattlers – in Gumna, Kamakura andKyoto. Instead of seeing the landscape rushing by, or me rushingthrough the landscape, these trains go nice and slowly – this isthe best to discover the beauty of Japan whilst on the move.

Gunma, Kiryu

On a lovely November day my friends andI were in Gumna, a prefecture north of Tokyo. Near the city Kiryu isa railway line that leads through the nice autumn scenery. It staysclose to the most beautiful river, constantly crossing from one sideto the other on its way. Although the railway line is used for normaltrains, once a day there is a special one for tourists to enjoy thescenery. When we first got to the station the train was fully booked,on a weekday! There were buses full of old Japanese ladies who hadcome to see the autumn leaves. Somehow we still managed to getourselves tickets. But all the old ladies were there for a goodreason. The trees had indeed turned into all imaginable colours andit was especially stunning next to the winding river.

We got off the train in a quiet littlecopper mining town. We climbed into an abandoned factory anddiscovered the sad destiny of this kind of Japanese town. Once it wasthriving when the mine was still working but now there is littleleft. I suspect that most of the younger population left for the bigcities and only the elderly have stayed. But there was a specialcharm about this place I especially felt this when we saw someJapanese macaques on the other side of the river.

Kamakura
TheEnoshima line is indispensable for those who live in the Kamakuraarea. It connects two main lines in the area, JR line and the Odakyuline. Although I was told that it gets really packed on rush hoursand the daily commuters don't give the surroundings much attention,the route that the Enoshima line takes is quite exceptional.

First, the Enoshima line trains arereally something between a train and a tram because they often run onthe street before being running on its own again. And when the tracksare separate from the street there is so little room left on bothsides that it almost feels like the train is going to hit the cornersof many of the houses that it passes. But, fortunately, it neverdoes. Yet another example of how space in Japan is used entirelydifferently than in Europe, for example. And then the line decides tostop running along the high street and squeezing between houses itruns along the seaside and the view that opened up was unexpected andbeautiful. Living in Tokyo I often forget how nice it is to see thehorizon, especially with a lovely sea view and riding on this simplelittle train reminded me again.

Saga, Kyoto

Tothe west of Kyoto tourists are welcomed onto the Romantic Train (it’sactual name) that since 1991 has run from Saga Arashiyama, a verypleasant area just outside Kyoto with a bamboo forest and otherattractions, west to Kameoka. Once again the line follows a windingriver and spectacular gorge. During the 27 minute ride the train goesthrough 8 tunnels and over some nice bridges. Whilst runningalongside the river wonderful views open up of the valley and in thetunnels the only light came from some charming blue and whiteChristmas lights that were hung on the ceiling of the carriage. Theriver itself was stunning with its turquoise blue waters. This wasespecially beautiful when the colours contrasted with the last tintedleaves of autumn left on the trees. A pleasant ride and definitelysomething to experience! I highly recommend.

ひゃく　じゅうばん

2012-01-01T03:25:00.000-08:00

This post isabout the trip I did between 23rd and 29th of December with Simonaround Japan.

All the pictures are now in this fb album.

[22-23] Nightbus and Hiroshima andShinkansen to Beppu, and couchsurfing.

After finishing mylast lecture of 2011 which was a test, I rushed home, met Simon, tookour stuff and we went on a night bus to Hiroshima. From 20.30 in theevening until 7 in the morning. I felt a bit rough in the morning.Simon and I took some maps from the tourist information and went on along walk through the city. Saw all the important landmarks of theatomic bomb, got a small presentation from a guide and a survivor ofthe explosion which was really interesting, saw the castle, a reallynice Japanese park etc. What surprised me most about the presentationby that guise was a copy of an old document among his materials. Itshowed calculation the US had made for plans to destroy the maincities of the Soviet Union. Tallinn, my home town, was one of the 4cities on the list. And it said that it would have taken 4 atomicbombs to destroy the city. Obviously, the bombs then were much moreweak then they are now, but the fact that they considered doing it ormade some preparations gives me goosebumps.

Then we took aShinkansen to Beppu. Simon was very excited about that. W arrived andfound our Couchsurfing host. Midori is the sweetest Japanese girlfrom Osaka, she studies in Beppu and is very good at English. We hadour own room and we were given our own key so we could came and gowhenever we wanted to. She was the one who alter took us the thesecret onsen, to the fireworks and was generally a really good guidefor Beppu. I wish I could meet her again in the future :D

[24] The 8Hells of Beppu.

(an article Iwrote for this-is-japan.com)

On the northern coast of the most Southisland of Japan is the city of Beppu. It is known as the place to goif you want to have some relaxing time in an onsen, a hot springbath. The city has onsens in 8 different areas, all with differentkind of hot spring water. Here and there one can see random steamcoming out of ransom places in the pavement. But most astonishing arethe 8 Hells that you can visit, without even going underground.
Imust confess that it was hell of a sight to look at them. Steaming.Bubbling. Erupting. If the devil lives above ground, this is where isis, I'm sure. But to the mortal eye, the 8 Hells are hot springs, asare onsens- However, instead of offering relaxation, the hells arevisually just extraordinary, white, red, bright blue and with a cloudof steam. One is even said to resemble the shaved head of monks. Andtemperature wise – they are more than any human can probably bare,some above 99°. In Japanese theyare called 'jigoku' which means 'burning hell' from the ancientBuddhist sutras of the East.

Umi-jigakuis a cobalt blue 200-meter deep hot spring which emerged 1200 yearsago with a volcanic eruption. Oniishibozu-Jigoku is called that waybecause the mud cicles that arise on the surface of the puddleresemble the shaven heads of monks. Yama-Jigoku has a mini zoo withit which I found very distubing. The animals there were kept in verycramped cages and I really felt sorry for the African elephant andthe monkeys that were kept there. It the Kamado-Jigoku I had a nicefoot bath for free in a hot spring water that was way too hot for meto bare. Oniyama-Jigoku was so steamy that it was hard to see my way.There were crocodiles in some separate pools enjoying the water.Shiraike-Jigoku was the first one I visited, and the water in it iscreamy white even though when it comes out of the ground it'scolourless. Chinouke-Jigoku fool almost red because if the clayconsistency and Tatsumaki-Jigoku is a geyser that erupts ever half anhour for about 5 minutes. The short interval is significant among theworlds geysers.

KonTouku, a writer and a Buddhist priest, wrote that “these arecertainly terrifying hells. Hot water gushes forth from the ground,roaring and rumbling fiercely, as numerous enormous crocodiles jostleviolently with each other. Though you cannot see demons, it is clearthat one false step, one slip, will bring you to a rapid destruction.When I consider that these hells must be hotter than the reportedcauldrons of hell, all my longing of hell swiftly fades away. Humanbeing neet o experience hell in this life time at least once, toempty themselves of the superfluous accumulations, to reflect ontheir past conduct, and to contemplate the path ahead. For thispurpose, I highly recommend a visit to Beppu, to witness the manyaspects of hell. Only those who have been through hell and lived torecount the experience, are worthy of called real human.”

[24]the rest of theChristmas day with a secret onsen, fireworks and a sand bath, and asmall party with Beppu-ians.

(an article Iwrote for this-is-japan.com)

Asan European, my standard Christmas consists of a huge dinner withfamily, a Santa Claus and a bunch of presents. But in Japan thingswork differently. This Christmas was a special one for me, even bythe Japanese standards – my friends and I went to a secret onsen inthe mountains and sat there looking at the snow slowly falling fromthe sky. Perfection.

Onthe late morning of the Christmas Day, six of us gathered at Myoban,an onsen area in Beppu. We had a small meal and then we set off toour journey. It was very cold, and windy, but the sun was out and itwas beautiful. It took us an hour walking to the secret onsen. Wetook pictures of the beautiful scenery, the mountain tops and thesun-lit city underneath us. We saw a dear running by. On the way Ialso saw two very odd signs. One of them instructed the travellers tobehave nicely and to greet other travellers. The other sign said tocaution because there had been a 'serious crime' in the region quiterecently. My friends told me that someone was murdered in that exactarea a year ago but the murderer was caught a few months later. So wecontinued.

Andthen we arrived. The secret onsen was built on a mountain river.There were about 4 small baths, each with different temperatures. Ireally appreciated that because so far all the onsens I had been towere too hot for me. We took off our clothes and went in. No entrancefee, no crowds, no city noise, just pure joy. And then, suddenly, itstarted snowing, very slowly. First there were just a few snow flakesbut after a while the snowfall got stronger and stronger. I feltcompletely surreal. I guess we stayed there for a couple of hours,enjoying the moment and trying to capture it into out minds and photocameras. The steam coming form the baths and the flow flakes comingfrom above created a surrounding that cannot be described in words.The air was filled with water, in all of its forms.
Thewalk back was easier and quicker as we went down hill. We decided tohave another meal at the same restaurant because the hiking and thehot bath had made us hungry again. The delicious Japanese food wasjust like a cherry on top of the cake of the perfect yet surprisingChristmas day.

Later that day the city of Beppu hadorganized an extravagant fireworks show with sleazy musicand very very powerful pyrotechnics. Japanese Christmas isan imported holiday and it actually resembles more aValentine's day - it's a holiday for couples, the guys take the girlsto a nice dinner and give them nice presents. These was somestatistical research that the guys spend 3 times as much onthe gift for the girl than vice versa. After being absolutely frozenfrom sitting still for an hour to look at the fireworks Simon and Iwent to take a sand bath. Basically we were buried under warm sandfor about 1o minutes. The most odd sensation was theweight, I think. but it was very relaxing and enjoyable. Not sure ifI would spend 1000 yen on that very often though :D

The lastevent of that day was a small party at my host's friends place. Allof them were university students like us and they were really cool.Were was singing and good snacks and good drinks. Two girls weredressed up as sexy maids and that gave a a lot to talk about. Simonand I left a little early because we were too tired to stay awake :Dand because we had a long day ahead of us.

[25] Mount Aso,and an active volcano with an attitude, another onsen andour only night at an actual hostel.

(anarticle I wrote for this-is-japan.com)

Toto on top of an active volcano was my life long dream. I wanted tosee the crater from the top. And this is why I took up the trip toMount Aso, or Aso-san in Japanese. Yet things didn't really go as Iwanted them to go. The nature was against me. I guess it wasn't thesmartest idea in the first place to go on top of a volcano duringwinter time. Baring in mind that the place is one and a halfkilometres (1592 m to be exact) above sea level it wasn't going to bevery warm there. But as December had been lovely so far the weatherdidn't seem to be an obstacle. Yet that was a delusion.

Aso-san had 5 peaks - Mt. Neko, Mt.Taka, Mt. Naka, Mt. Eboshi, and Mt. Kishima. I went to Mt. Naka whichis accessible by road but also by a rope-way. First, I took a bus tothe place where the rope-way starts. It stopped at one point forsightseeing. But as it was snowing very hard at that moment wecouldn't see anything at all. Wherever I looked it was just white,but on the way back we actually was what was supposed to be there - agreat view on a mountain (not sure which one). I took the rope-wayup to the peak and the door was opened all hell broke loose. The windmade the –8°cold feel like -30°. Itwas a real blizzard. The whole sky was grey and it didn't give muchhope for improvement. But that was just half of the nature's angerthat was thrown upon us that day. Not only the weather turned crazyfor the time I was going to see the peak of Mt. Aso, the volcanoitself decided to do everything it could to stop me seeing the craterproperly.

Namely,the volcano starter to emit toxic smoke (SO2) and the viewing areaswere shut to prevent harm to the tourists. Nevertheless, I could takea look down into the crater for a little while and see a lot of smokeand steam before the alarms went off and everybody had to leave thearea. I guess it was the volcano's warning to me not to come tooclose. I wonder if next time the volcano will start erupting when Igo there.

Wedecided to walk back down instead of taking the rope-way just to makethe situation more extreme than it already was. And it did seem thatthese were rather extreme conditions to be in. Thus my dream to seethe crater of a volcano came true but wasn't really the way Iimagined it to be. I think I need to go again to have a comparison towhat I experienced this time. Not sure it was the standard visit thatone can have to Mount Aso, but it definitely was a special one, andextreme one.

We had a nice big mean in Aso, some of it werelocal specialities. And then went back to Beppu and tried to find outhostel. WE pretty much failed because Simon had lost the map the daybefore and we only had our memory to work with, and it didn't work.Some confusing phone calls later we found the place and put our stuffdown. Going to an onsen was the only good choice to make after beingfrozen into an ice cube. We were too late to go to the onsen weinitially wanted to go (it had mud baths) so we chose another one. Itwas supposed to have private family onsens were men and women can betogether but these were all taken and we were pretty devastated, butfinally I persuaded Simon that it was OK to go to the mens' part ofthe onsen without me and it was going to be fine no matter what.Steam bath was too hot for me, it was essentially a very moist sauna,there were waterfalls made from the hot spring water and a walkingpebble bath and other kinds of attractions. I wish Estonia or theNetherlands had such onsens as well :)

[26] Yufuin andFukuoka.

The day after wetravelled to Yufuin, a very pretty tiny town with the most amazingview on a mountain just next to it. Simon and I took a long walk onthe main street and we popped into many interesting shops. There wasa one really cool design shop with really cool stuff. Everything theysold was too expensive for us but it was nice to look anyway:) Therewere also two very peculiar shops we saw - one was for cataccessories and the other for dog stuff. Both were quite obscene. Iwill soon add a video which I recorded in the cat shop. The musicthey were playing there was a classical tune compiled form recordedcat meows. That was the most odd thing, Simon was laughing so hard(which is what you will see in the video the most of the duration).We walked around the late at the end of the main street, saw somegeese. On one side of the late there was a hot spring so the lateitself was steaming and it was beautiful. The way back from the laketo the station was pretty rushed (it was one of the many occasionwhen we were really late and we had to basically run to the trainstation to be on time:S). But we made it. Next up was Fukuoka, thebiggest city in Kyushu and one of the bigger ones in Japan. All wedid there was eat. Because all the temples and other attractions wereclosed this was the best alternative. Fukuoka is known for its foodstalls. These are little mobile restaurants that are put on the sidesof the streets. There should be around 160 in total around the city. One stall consists of a small kitchen in the middle and up to 10seats around it. You order, you look at the food being made in frontof you and you eat it. Perfect. We went to two of them and it wasdelicious. What is special about the food stalls is that the peoplewho eat there will talk to each other, joke around and have good timewith total strangers just because they are eating in that placetogether. The people we met were really friendly and tried to help uswith choosing the food. Of the places had a staff person who spokeEnglish and the other time time there was a menu in English but sopoorly translated that it was difficult to understand what theymeant. At the end of the night we, again, hopped on a night bus andtravelled to Osaka in the dark hours.

[27-28] Osakaand Kyoto.
Ok, I'llmake this one short. In Osaka we visited the castle, had a long walkin the Namba area, we ate yakiniku with Tim, our host, Yuko and ascottish guy *****. Yakiniku involves eating all kinds of raw meatand also eating some weird stuff that were fried on the fire, likeintestines and tongue and stuff... I never thought I would eat someof those things that I ate that day. And then we went to. Simon andTim decided to watch football at the middle of the night while I wassleeping. I thought that Simon is crazy because we both were reallytired from the travelling, but it seems that he cannot be tiredenough to watch football.
We were really slow next morning so wedidn't get to Kyoto before 2 oclock. As we wanted to go on asightseeing train we actually didn't get to see the beautiful templesand shrines of Kyoto. We did see the most famous one, Kitomizu. Butthat was a bit funny, we ran to the temple and got the 13 minutesbefore the closing, and it was dark so we actually didn't see muchanyway. Oh, and before that Simon wanted to go to asteam-train-park-versus-museum. WE got the re 20 minuets before theclosing time. And the last thing we did on Kyoto was of courseeating. WE had a nice dinner in an izakaya type place. And then... anight bus to Tokyo.

[29] Fish market, sushi,Akihabara and Shibuya.

WE went straight from the bus toTsukiji market. Looked around and had the most amazing sushi at aclose by sushi restaurant. Next up was Akihabara, where Simonpurchased a new camera – Canon 50D I think. And then, we did whatevery tourist has to do in Tokyo – look at the Shibuya crossingfrom the second floor of Starbucks. Check.
I had to print Simon'sflight ticket and I went to do it in the university computer room.But when I got there it appeared that the printers were closed fromthe day before until the 6^th of January. And the rest ofthe university was also closed. I was panicing. I asked a random girlto translate between me and the security guard. And in the end shesaid I could go to print at her place. It was close by. So I did, andI got the f*cking tickets printed. Then some, them some more rushingand more rushing on the way tot he airport. WE got there less than 10minutes before the closing of the check-in. I waved and there hewent. Bye-bye Simon, see you in 5 and a half weeks.

ひゃく　はちばん

2011-12-30T21:11:00.000-08:00

In this post I will try to cover some exciting things that happened before Simon came to Japan.

Sometime in the end of November.

Cutting Hanaline's hair.

She wanted a new haircut and she pickedme as her victim. I had to cut her hair without any experience ofthis kind. I had to agree, there was no other way and one night justbefore I moved out of the dorm, at around 2 in the morning we startedthe process. We were on Skype with her mother. She was panicking andHanaline was also scared. But I did it – I cut of a the hair fromthe right side of the head. So now she has a semi-shaved hair,without the shaving, the hair there is just very short compared tothe rest. Oh, and I made a braid around the bald patch. A few weekslater I had to cut the hair on this patch again as they had grown toomuch, but this time I went a lot shorter. Hanaline got a shock, kindof, but I think she is ok with it now :D

12.12.11

Funeral 2.

On the Monday after my host grandpahad died there was the 2^nd funeral. I was told that itwill last an hour and thus I thought I could go back to lecturesafterwards but it actually lasted for 4 or so hours. It started with asimilar Buddhist ceremony that had taken place the day before.Toku-san's coffin, priest singing, incense etc. Then we were giventrays with flowers. Everybody took some and placed them on Toku-san'sbody. His family put some items that they thought he would liketo have with him. One of the grandchildren put a toy-gun. He is 8years old I think. Someone told him to take it back for some reasonbut he said he didn't want it. It was that cheap anyway. Everybodylaughed. After that we were taken to the crematorium with a bus andtaxis. This is where is got intensive, people cried out loud and themood had turned from relaxed to gloomy and tense. Grandma, Taka-chan,was holding a little wooden thing with his name, their son washolding his picture. We looked at him being pushed into the oven. Itwas a strange feeling. All the guests had a drink and some snacks andthen we went back to the ovens. The ashes were taken out andeverybody took pieces of the bones from the tray with chopsticks andput it into the wooden box. This had to be done in pairs. We wentback to the temple and had another big meal - a bento of sushi, Ithink. The funeral was over for now. After 49 days there will beanother ceremony where the ashes are put to the ground, the familywill gather again then. But for now we have the ashes at our livingroom, with the pictures and the wooden name plates, with whiteflowers from his friends and more incense.

15.12.11

Open Mic Night.

It was successful, despite my stressand worries. Went to by gift fort he performers to the 100-en shop.We really got a bunch of nonsensical items, form sock and rubbergloves, to things that whole your boots up, with a fake diamond, anda dish-rag. There were more performances than could fit into the timelimit. We went 30 minutes over, and I couldn't do my small act ofreading an Estonian poem. Had to leave it out. We also couldn't do abreak in between. I was a bit stressed about people not sitting downand some were not paying enough attention to the performers. Butnothing too bad. But, there were some pretty outstanding acts. Tomention a few – a very nerdy looking English stand up comedian,break dancer, Arabic rap and beat box, an amazing ukulele player andso on. (I need to mention Maria's comment on the ukulele player after the event. She said that because he played that well she suddenly had a urge to go and kiss him right away. when I told this to some other people later, some of them were guys, they were like 'damn, why do musician get so many girls') As the event was pretty long, 2 hours, many people wanted toperform earlier or to be put at some specific point in the schedule.It didn't help that the whole thing started 30 minutes late.Something to learn for the future events. But I think everybodyenjoyed the OMN a lot. I certainly did, despite the occasional stressdue to more than one group of performers saying at the same time thatthey have to perform now or they have to go blahblah. There should bea short video coming out sometime in January, like a recap of all thestuff that was on the stage that night. Will definitely post it. Andlastly, my biggest hope is that people can manage to repeat thisevent in next semester without me. We'll see.
Sorry, I have 0photos from the event, didn't have the time to take my camera out:S

16.12.11

Estonian Embassy and meeting Baruto, the sumo wrestler.

One day I got a call from the Estonian Embassy. I was more than surprised when the call began with a 'tere', and I think it took my a second to realize that I should also answer in Estonian. They invited me to a special meeting with Baruto. He was to be given a thank-you-award for representing Estonia well. And they wanted the local university students to join the event. So on Friday evening Maria and I set off. We were pretty much the first people there. Some famous media people had also come and we had an awkward chat. Eventually Baruto came with his very pretty Russian wife. Everyone was forced to eat more and mroe sandwiches and mandarins and gingerbread cookies. Afterwards they gave each of us a small bag with the leftover, which we really appreciated. Mandarins cost a fortune in Japan. There was a small speech and award giving session. More chatting and then we wrote some testimonials in their guest book. I have to mention that the first entry was by the first president of Estonia, written in 1997. The Ambassador was an exceptionally talkative person but he was really sweet and caring. We have a lovely chat with him as well. And then it was time to go, 2 and a half hours after the official end of the event :)

ひゃく　ななばん

2011-12-22T02:10:00.000-08:00

Ok. Simon and I are leaving my grandma's house in 5 minutes. Going to Hiroshima, Beppu and Fukuoka and Mt. Aso in Kyushu, aKyoto and Osaka in Kansai. Back on the 29th!

It's been very eventful lately, will write when I'm back! :D
Ciao!

ひゃく　ろくばん

2011-12-11T05:40:00.001-08:00

Simon is going to be here in less than a week!!! But our plans still haven't been finalized. Last night from 00.00 until 4.00 (I guess that's technically this morning then) we put together the rough plan for out trip to Kyushu, the most South island of Japan, not including Okinawa. Several people have been saying that it's a place to going and ... we are going to check it out! On our way there we are going to spend a day in Hiroshima and on our way back we are gonna stay a day on Osaka and another one in Kyoto. We mainly have to travel by night buses because it just sooo expensive to go around Japan. Unbelievably expensive. Sometime ago I asked Taka-chan, my Japanese grandma, if she knew anybody in Kyushu, and we might actually meet a gallery-owner in Beppu, a small onsen-town.

Just mentioning that , at the moment, I have no money on me at all. Zero. I had a clever plan. I sent some money on Hanaline's bank account so that she could withdraw cash for me. But then her card got a magnetic flaw all of the sudden and then she lost the card completely because she lost her wallet. So now I sent some money to Rhian's (my English friend) account and I'm waiting for that. Anxiously. Hopefully I will get my cash from one of these sources by the end of next week because otherwise I don't know what do to with our trip to Kyushu, and staying alive in general.

The most shocking news of the week was the death on my host grand-father, Tokuharu, or Toku-san. Yes. That's correct. On Wednesday night, I think, at about 3 o'clock when everybody but me was asleep, the phone started ringing. Once. Twice. When it started to ring for the third time I decided to pick it up even though I can't speak Japanese. They found me a person who spoke a little English and they asked me if Toku-san had any family. I said his wife is asleep. There was an occasion a few nights before when Toku-san came home super late because he had fallen asleep somewhere in Tokyo and couldn't come back because the trains had stopped already. He didn't have money to take a taxi but he still came home with one and then grandma had to pay for it. Toku-san was a bit phlegmatic, slow, fell asleep all the time, anywhere, but he was very sweet. Anyway, this is what I thought this phone call was about. I woke grandma up and she took the call. Afterwards I asked if everything was ok... and then she gave me the news. I was shocked. I cried. She seemed to be almost fine. Toku-san had gone to travelling with his friend couple of days before. That night he went alone to an onsen at a place which is quite far from Tokyo. He fell asleep and ... This had happened before and more than once. But the previous times grandma had noticed soon enough and he got resurrected in the hospital. This time they didn't succeed. People called the next days, a lot. She was explaining this to everybody, over and over again. Today, there was the first funeral in a Buddhist temple near by. I didn't think I would attend a Japanese funeral during my semester abroad. And I didn't think I would see a dead person, for the first time. About 50 people came, family traveled to Tokyo from various parts of Japan. Their children and grandchildren are staying over tonight because there's anotehr ceremony tomorrow. We sat down at the temple and a munk came in, he sang, he rang the gong, he talked. Everybody stood up two by two and bowed to the others, then put some incense on and prayed, then bowed again to the people and sat down. While the monk was drumming. There were flowers, there was a a lot of Buddhist ornamentation. Afterwards we sat down and had a meal. Everybody was in a positive mood, their daughters and some other few were crying but the general mood was positive, as it has been in the house as well. It's really nice to have met their children and grandchildren. And it was really nice to know Toku-san.

ひゃく　ごばん

2011-12-07T03:14:00.001-08:00

This is a trailer I did with two SILS students for the upcoming Open Mic Night. I'm kind of getting really stressed about it and worried if it's going to work out. Right now I'm pretty much the only full-time organizer, and I really wish there were other people who took it as their 'own thing' but there isn't.
But I'm really proud of the trailer. The idea of the interviews came from the fact that peopel around here don't know what an open mic night means... as one can witness from the trailer :D

MIKE WHO?

ひゅく　よんばん

2011-12-06T03:02:00.001-08:00

About a (life threatening) hiking trip I did with Hanaline in the beginning of November

Forgot to mention that Hanaline called my butt-and-4-limbs-technique for descending as the Butt Spider. So in addition to the banana - tree that we created during this trip, a whole new species emerged as well ... the Butt Spider. She still sometimes reminds me of the many alter-egos I have - firstly, the Butt Spider, and there's also a Sheep ... when I laugh... sometimes.

About our trip to Gumna prefecture to visit Hiro and his family (pictures in a previous post)

And general stuff :D

Here are some photos from the presentation I gave about Estonia :) Here is the link to the prezi I used ...
And here is a post Maria did about our little walk in Kichijoji park. The following is a video she took of me ... being kissed by a drunk Okinawan dude.

ひゃく　さんばん

2011-11-24T09:23:00.001-08:00

urban studies project with hanaline

a revolution against kitchen nazi propaganda

Gyoza times

And my trip to visit Hiro's family in Gunma Prefecture (the same goes for the following photos)

And REST OF THE PHOTOS with some comments are on facebook. :D

ひゃく　にばん

2011-11-21T05:19:00.001-08:00

This is a presentation we made with Hanaline for today's Urban Studies class. It was for our mid-term grade. I love doing prezis, they are much more than the regular powerpoints. More like a mind map. And in addition, as most people are not yet familiar with it, the rotation and smooth transactions really give a strong impression :) no matter the content. I don't think that our project makes much sense is you just look at the prezi, as there are only key words, so I add the summary we had to write about it.

PoliceBox PlayersProject

Thepolicebox is a feature of Japanese public space. What does it reveal aboutthe Japanese way of exercising surveillance in thepublic space?

Japanis described to have a successful "communitypolicing" securitymodel.Kobans are not perceived as surveillanceunits. The policemanis rather like a “postman: he has a daily round that relates him tothe lives of the people” (Bailey).‎ He observes through thewindow and his door has to remainopen. Comparedto CCTVs, the Japanese Big Brother is more human and visible, ittakes the passerby as a subject of communication. Koban’s urbanform is characterized by itssmall size and repetitiveness. Unlike Foucault’s panopticum, kobansdo not bare strong authoritative symbolism. Being morphologicallyintegrated to its environment, it allows passers-by to behavenormally. It creates a public space that is characterized by thepresence of the State - caring and not separate.Kobanis not only a mean to insure “safety”, it also helps to enforceconformity. Japanese surveillance’s “friendly authoritarianism”ensures that the “dominant moral order is reproduced at the levelof face to face situations” (Yoshio Sugimoto). It works through apermanent gaze, a visible and tangible power.

Afteranalysingpublic space in front of the koban we conducted experiments. Firstly,we filmed from within the koban to have the perspective of thewatcher. In the window we could see reality through frames. Thephysical frame encloses everything. Movements are cut - no beginning,no ending, just a suspension. The mental frame allows to easily spotunusual movements and uses patterns to differentiate citizens. Thesecond experiment temporarily suspended the “docile bodies” state(Foucault) from the open-street surveillance. We reversedsurveillance to become active bodies, and neutralise surveillance byconsciously accepting to be observed.

“Whatare you looking at?” should be asked from Japanese surveillanceutopia. Democratic scrutiny of surveillance systems influences theliberty of action in public space.

Urban Studies - Police Box Project on Prezi

Hyaku Ichiban

2011-11-14T08:47:00.001-08:00

I took up the task of organizing an Open Mic Night at my faculty. Just finished writing a description for the facebook event, here it is :D And the poster is at the bottom :D

SILS Sempai project presents: OPEN MIC NIGHT

Let's open up the taps and let thetalent flow!

The first official OPEN MIC in SILSthat will stay in your memories forever!!!

Come and play guitar, sing a song aboutelephants, autumn leaves or your favourite SILS course. Perhaps youwant to recite a poem or haiku about someone's beautiful eyes or yourdog who you miss so very much. Tell a funny story about how you fellinto a well or hunted down a caribou. Theatre sketches, all kinds ofdance, pantomime, rap and other forms of entertainment are more thanwelcome. Performers will receive a small hyaku-en gift. Perhapsnihyaku-en if you do extra good. PLEASE remember to SIGN UP @sils.sempai@gmail.com

And students who think that they areabsolutely talentless are welcome to cheer for their friends andenemies alike! :) Bring blankets, or pillows if you like, to sit onbecause we are going to explore the lower dimensions of the OkumaGarden House (read: sit on the floor). Bring snacks and drinks!

There will also be FREE SNACKS, poweredby SILS' budget.

And if there is time, we'll have a jamsession at the end of the event.

Be there, or be somewhere else thatisn't nearly as good!

Hyakuban

2011-11-12T09:40:00.001-08:00

p.s. if you want to see the full subtitles, click on the video and watch it on youtube. for some reason this external player cuts the sides off :S

Kyujuu Kyuban

2011-11-05T12:01:00.000-07:00

MOVING DILEMMA
I didn't have to live long in the university dorm before realizing that this is not really the most likable place to be. I guess I mentioned that the place looks and feels like a psychiatric hospital with its white walls and floors and ceilings and furniture. Everything is functional and there is nothing that was nice and cosy. No carpets, no flowers, no pictures on the walls no nothing. I guess this building is the safest place on earth, it probably can't burn even as there is nothing burnable in here. In addition, the rules are a bit ridiculous. No other people then the residents are allowed in from the front door, you can't even show your room to your family. And as Simon is visiting me in December, the dorm didn't really suit my needs. I was looking for places for a while but didn't find anything proper first. But suddenly there appeared to be many. One day I went to see two places. 1st was BaaaaD! The room was maybe 3 m2 and didn't have a window. The kitchen/living room didn't have a window as well. And it was just generally bad! I went to the next place which was even closer to uni than my current accommodation. It was a nice Japanese room and I persuaded the owner's daughter who was showing me the place that she doesn't have to change the paper on the sliding doors etc so that I could move in from before January. But the next morning she sent me a message that it's not going to work. And then I went to see a room in Shinjuku which was also a shit hole, frankly. But the guy who was there with me said he is also managing a house in Waseda where my uni is and we took a short bike ride to the unexpected next location. And it was quite amazing - a newly renovated old Japanese house where rooms were big, cheaper and with tatami floors. I knew right away that this was THE place. No ridiculous rules, in the campus and ... just amazing. I wanted to give up my dorm room the same day, I have to notify them a month before anyway. BUT.... BUT two days later when I was at my Japanese grandmother's doing ceramics with Maria and Hanaline and Maria's friend Sara (who is an English speaking Japanese girl and who played a role of a translator that night), when I mentioned that I was going to move away from the dorm... my grandma told me that I could also move back to her house! DILEMMA! I hate dilemmas and this time it was really bad. It took me 4 days of constant torture to finally reach the solution - I am going to move back to Kagurazaka, a very wealthy neighbourhood in Tokyo where the last geisha of this corner of Japan used to live until the end of her life, and I'm back with my Japanese grandparents from the beginning of December. Simon obviously preferred to get an authentic experience from his stay in Japan. And what was the funnies part - grandma told me that for the time Simon is going to come, we are going to get the basement room and she is not going to be listening behind the door :S

Being sick.
My inability to realize that the weather was suddenly cold and put on more clothes than when it was still 300 degrees ended up with me having a pretty bad cold. I guess being super tired from not having the time to sleep played a part in this and also the fact that there was a virus going around the campus was a factor. The first symptom was a muscle cramp in my left side fro 2.5 hours during a Japanese class. It was painful to breathe. Then the runny nose and coughing followed and on Monday and Tuesday I had fever and everything. I had to leave lectures twice... because I was unable to tolerate my existence. Yet slowly, during the following days I have gotten better. It has been 2 weeks now and I am 96% over it, I think. But it wasn't nice.

Ceramics ワークショップ and my Japanese grandma ( I can type in Japanese now :) it means workshop and you read it as waakushoppu).

As I mentioned, we went to do some ceramics and we went again on the following week. It is a bit mental to be honest. My grandma is a bit crazy, a bit more than a bit, quite a bit more, to be honest. These two weeks I have been carving the cup and the bowl that I did the first time. So that they would be thinner and lighter and would actually look like a cup and a bowl. Maria-san is the best at ceramics from all of us, she did two miso soup bowls. Sara-san made a salad bowl. But the highlight of these evenings has not been the ceramics but my Japanese grandma Takako-san. Hereby I will try to remember a few of those surprising facts and fragments of conversation we have had with her, with the help of Sara's translation. For example, she is 70 something but acts more like 40 something, probably she would like to be more like a 20 something. She studied Graphic Design in a very noted art university in Tokyo and met her current husband there. Some of her course mates are now the most famous artists in Japan. (there is a painting from one of them in the corridor, probably costs more than I can ever imagine). She had a bar for 28 year in one of the downtown areas on Tokyo, Aoyama, where salarymen, usually younger than her, would come and pour sake on their hearts. She said the she has many gay friend and she used to go to gay clubs and bars that were owned by her friends. After closing her bar, she keeps still in touch with some of her customers and goes on dates with those guys. They are younger than her, but she said, that she is giving them 'life', rather than vice versa. She goes around the area to talk to the local old people to prevent them getting Alzheimer. When her husband entered the ceramics room, she told him to go away because she thinks he makes her look too old. It was obviously a joke. She told us a story about a French Muslim girl who was living with here a few years ago. The girl had asked her not to give her pork because she can't eat it due to her religious beliefs. However, my Japanese grandma fed her pork on purpose, without her knowing it!!! The girl had really liked it and didn't realize it was port because she didn't know the taste of pork. But when the girl asked grandma to teach her to cook some Japanese food, they would only do chicken stuff. [I guess this shows how irrelevant religion is in Japan and how Japanese people do not understand how much importance is given to religious customs outside of Japan]. And so forth... because of the craziness of Takako-san and the whole household... I don't think Simon is going to get a very 'authentic' experience of Japanese living, it's rather an experience of a small crazy corner of the Japanese society. One that is difficult to locate as it really is not the norm, yet this is where I have managed end up. Oh, and she takes a motorbike to the food store :)

Wasedasai.
My uni has an annual festival. Probably one of the biggest ones in Japan as there are 50 000 student at one time studying int he university. The festival was also visited by the alumni and future student. Thus, the number and density of people in the campus was indescribable. Food stands and performances by the university's student groups. And famous artists as well - like the AKB48 which is a band that consists of 48 girls, currently very popular in Japan. Unfortunately I missed many quite significant performances because there just didn't exist an English schedule. The 'international character of Waseda' !!!! Yay! But otherwise it was fun - I strolled around for an entire day, saw Hanaline performing two times, a jazz band, ballerinas, a swing band, dance, a very bad stomp performance... and I saw my dear Lady Gaga again. We spotted her in Roppongi on Halloween night. Had a little chat and took pictures of her crazy costume. She was going to a constume competition which she actually won, as we latter got to know. The prize was about 1000 euros. And she won another competition as well. But the costume was worth it and her courage to wear such a thing was worth it! The people with me - Maria, Fabricio etc - were as shocked by her appearance as we were with Hanaline the first time we spotted her.

The hiking trip where I almost died.. three times.
Our trip to Kiryu/ きりゅ in the middle of a school week.
...coming soon :)

I uploaded a bunch of photos to fb. Take a look!

Kyujuu Hachiban

2011-10-28T09:10:00.000-07:00

This-is-Japan.
Last Friday we went to a website launch event... mainly for the free food! Maria was there, and Rhian and some more people who I know. They are creating a website where foreign students are supposed to blog about their life and experiences in Japan. The main guy said that no one has done this before them. LIES! But if you do 6 posts per month you get a little bit of money for it. If your posts are the best, you get some more money. As they are doing it kinda unofficially and we don't need to be under contract, I don't have to have a work permit. And it just works like that. I guess I will modify some of the previous and future posts here into a suitable format for a website. When I have time :S The event was fun though. Enough free food for all the people and it didn't run out after 20 minutes! And free alcoholic drinks! The university parties we have had so far had only soft drinks... but they still claim that these are parties :S And then 6 of us went to the local 'lonely hearts' bar. It is a volunteering project by the areas council, I think. A place where people who otherwise do not fit in can meet each other and socialize. This is how good care the Japanese authorities take of their people. And some more of exchange students joined us later. We sat and talked and others drank a bit and ... we studied Japanese vocabulary as we were going to have a test next morning. Maria brought her book from home and there we sat learning vocab in a tinytiny bar with the nicest atmosphere. We tried to come up with some associations to make memorizing easier. For example. 'Shiroi' means white. 'Shi' is like 'she' and 'roi' is like 'roojane' (which is the Estonian word for filthy). 'Seikatsu' means 'life'. 'Sei' is the last name of an Estonian swimmer, and 'katsu' means 'touch' in Estonian. Thus, touching Sei's muscles is life. ETC! Although I'm not sure how efficient this kind of studying actually was, I did remember some word by the connection we came up with that night. I also met Hiro there. He is a doing his phd in photography and has lived in Tartu for 3 months. And he's cool. I wanted to join him on Saturday and on Tuesday for browsing galleries and museums but unfortunately our times and schedules did not support this plan. In the future!

More Calligraphy.

Last Saturday we went to the calligraphy circle with Maria and Hiroki. Even though we arrived 20 minutes late we were obviously way too early. People were having cup-noodles for lunch in the room were calligraphy was supposed to have been started already. Some awkwardness and more awkwardness. Eventually more people came and we were sat down at the table. They have us a booklet about the first steps in calligraphy but it was in Japanese, of course. And so we started our 3 hours journey of countless failures in making simple lines and strokes. There will be a clip in the next compilation video how a guy who was our main teacher was writing my name in kanji, the Chinese characters. I have this piece of paper now on my door. Yay! And calligraphy is sooo tiring!. Every move you make has to be so concentrated that after 2 or so hours we were absolutely zombiefied. People around us were mostly doing their own thing. Sitting on the floor with a massive canvas in front of them, headphones on and just drew their super beautiful calligraphy... total zen! I wish I could reach that level.. sooner rather than later!

Public bath w/ Maria.
One evening when I was really busy and really tired... Maria was going to a public bath near her house. As my dorm is near her house and as I realized I really needed a break and a nice moment of relaxation... I decided to go. An Estonian guy was visiting her at the time and came along, however, he had to go the the other part of the facility. We went in being all awkward and not knowing what to do... they gave us a sheet with pictures and instruction how to act in a public bath. It was cute. We entered. After a session of washing yourself thoroughly while sitting... we were ready for the bath. Naked! (one has to be naked in all public baths and onsens, but guys and girls are usually in seperated parts). And as I expected the water was boiling HOT! The thermometer showed 45 degrees which doesn't sound that bad but it is! First it was painful to put even one leg into the water. But eventually we could go in properly. However, after 3-4 minutes we would have to come out and pour ourselves over with the coldest water we could get out of the taps. It felt like some kind of a weird cooking process... boil, cool down, boil, cool down. And to be honest, we started to look a lot like boiled crabs. I'm not sure my skin has ever been so red before. After finishing there... we had a little chat with the person at the counter in our non-existent Japanese.

Sunday with my Japanese Granny - kimono, art exhibition and dinner at Denny's

We had a date... with my Japanese grandma Takako-san and kimonos. I invited 3 friends - Hanaline, Maria and Rhian - and we went to the house I lived in for 10 days in September. And then came the ladies. I think there were 5 of them, all very lady-like. Two who were there before us were already wearing kimonos. Takako-san gave us all a glass of cider with a lot of ice... which is basically apple-juice with bubbles with ice. I had it when I was living there every time when I came back form sightseeing and it was super hot and i was sweating and this was just heaven... Anyway, the ladies dressed us up in kimonos. The gowns had to be matched with the belts that go on top and it is really an art to get it on. They said a beginner has to spend an hour putting it on, while a sensei (teacher) can do it in 10 minutes. And then, they sent me and my friends for a stroll in the neighbourhood with one of the ladies. And it was great fun! We took pictures here and there and laughed and walked in out tiny shoes. The Japanese have very tiny feet and the footwear we borrowed from Tatako-san... obviously, didn't fit out massive western feet. not to mention that one can only take baby steps in a kimono because your legs are basically tied together. After our lovely stroll, our kimonos were taken off. A feeling of freedom came as a surprise! I didn't notice anything at the time, but after being released from the huge belt that makes your back stay up straight, and only straight, was a relief. Then we were taken to an art exhibition opening which was a bit strange but cool at the same time. An old public bath with sauna and all that jazz was turned into a space for art. The old furnishing was not removed and the artworks were just added to what was already where. And then my Japanese grandma bought us a dinner at a westernish restaurant! What a day!

Kyujuu Nanaban

2011-10-25T04:13:00.000-07:00

The Web.

My world wide web has started to look a lot different these days. All the targeted advertisements come up in Japanese. We might think that technology is so advanced nowadays because of all the targeting stuff but ... why doesn't it know I can't speak Japanese, let alone read it!!! I win, really, cus I can't read the silly advertisements that pop up everywhere :)

A special surprise was when I was checking out the movie Dark Night on IMDb. The title of the movie showed up in Romanji which is an alphabet in Japanese used for foreign words etc. But why did internet decide to write this movie title in Romanji all of the sudden I don't know ... Dâku naito is genuinely the way that the Japanese would pronounce the name of this movie, by the way.

Kyujuu Rokuban

2011-10-18T10:38:00.000-07:00

Here is my second compilation video of stuff I've seen...this time only around Tokyo.

Washing Mashines.
Have I already told you how shit they are here? Wasn't Japan supposed to be an advanced technological country? It's not if you're looking at their washing machines. They use only COLD f*cking WATER to wash stuff. The program is 37 minutes long, the only one. It rubs the clothes against the sides of the inside so most of your items get shredded. And your clothes will NOT be CLEAN after coming out of the machine. By the way, you can open the thing whenever you feel like during the whole program.

Science course.
So UCM requires its students to do them, but in the spring semester there are hardly any that I would like to take... actually, there aren't any. And I do not have any more fall semesters left in this college. Thus, I was planning to do mine in Tokyo. My inability to convert the UCM credits to local credits and stupidity and inattentiveness resulted in me being registered in about 7 UCM credits worth of science courses. And the 2 weeks of registration had just ended when I noticed my error. I went to ask for an exception - Can I change my courses still? NOOOO! After emailing with UCM I realised that they are just soo rigid that it's unbelievable! In this situation I could have done only 7 or 12 science credits, but they said that I can only finish UCM with 10 credits of sciences. TRAPPED! Went to ask again, and she made an exception for me. I think it was partly because she also wanted something from me - I am going to make a 30 minute home country presentation to Japanese people in the end of November. Not related to the university though!
So I went to this course called Basic Digital Technology. And it is probably the worst thing that ever happened to me. I hadn't noticed that the description told us that the course was half in Japanese. First fail! And the teacher is the most narcissistic person! He didn't forget to mention every 15 minutes that he has taught this for 20 years and 5 years in the US. The last bit I find very interesting because his English grammar is nonexistent! He told us how he is going to lift us and make us better people. He's classes are so interesting and we are going to be so inspired... etc etc. It is actually very hard to convey how bad it was. I was in shock after this lecture. This guy's website is here, if you care, take a look and... be surprised how it is possible that such people exist. I'm glad that I have to tolerate it only 1.5 hours a week... However, so far, there has been close to nothing that I have learned about digital technology in this course. I've just been informed how motivated I am going to be :S Btw, although this class is about technology and computers, we are using materials that are from the 90s. Moreover, he is not using slides but this super old machine where you put see-through sheets in to be shown through mirrors to the wall ... don't even know how it is called any more :S

Bike adventure.
So it was Wednesday evening last week when Hanaline and I went to a temple festival which was in the video as well. Met up with Sasha, an Ukrainian couch-surfer. The festival was a lot more that we were expecting... and we forgot to think about going back. By the time we did, we had missed the last trains and had to stay at Sasha's place which was near by. no problems. We talked about Ukrainian history and other interesting things. In the morning we traveled back to our home station Takadanobaba to take our bikes and cycle home. The parking space where we left them... was lacking our bikes. Apparently is wasn't allowed to park there and they had taken our bikes away! We couldn't read the signs there but we guessed the the 3000 and 5000 yen written there were the possible fines. Asked someone to explain, he made some calls and told that our bikes had been taken to Shinjuku, not a walking distance to where we were. Hanaline had to go to class but I went to reclaim our bikes. As she didn't have a bike registration because she had picked it up from trash - there was no point for her to pay the fine anyway. She had been actually already stopped by the police and they were really angry with her until she showed her Waseda university card. Our uni is rather well regarded because of its long history. Everybody is like -AAAA- when I mention that I go to Waseda. Anyway, the police treated her very nicely after they knew she went to this university. Thus I figured that showing my uni card my have a positive influence on my plan to get my bike back without paying the fee. The 5 guys there who were taking care of the bikes did not speak a work of Engish. But they gave me a chair while I was waiting for a person who was supposed to be able to speak with me. He came in 20 minutes, but his English was much better really. I told him how I couldn't read the signs there and how I saw other bikes parked there... how sorry I was and that it was the first time I did that. And that we were in a hurry. I also knew that Japanese people like when foreigners try to speak Japanese... so I did. I know like 3 sentences and 30 words. But I guess that he liked all that .... and finally... he said: We'll make an exception for you this time, you don't have to pay!!! Hurrrray!!! My manipulation techniques had been successful! After he had said that, I continued: my friend's bike who was with me is also here. Can I take it as well?! He laughed. But I got them so far that they promised to give it back to Hanaline as well without her having to pay for it. Yayyy! I was so proud of my negotiation skills :D Later as I was leaving the guy told me that next time I should teach him some more English! I laughed and said sure, and realized that I wasn't really planning to ever come back to this place... But they cleaned my bike!

Open Mic Night.
UCM has one and it`s nice. SILs doesn't have it. I thought it should. I will organize it here with the help of the Sempai Project which is a group that unites the last year students of SILS. Already wrote a proposal/outline. The Sempai leader James liked it. He sent an email to SILS office and they like the idea too. On Monday we'll have a meeting at the office about the budget and other things. Giving back to the community here!! YAY! I hope it will work, because I am not really that aware of the cultural differences and how these are going to influence the vibe and so... I hope for the best!

Meeting Estonians.
So apparently there are many of us here. First I met Katrin through couch-surfing. She went to Estonia for a week and brought a package from my dad with all kinds of nice stuffs. It felt like Kurisumasu (Christmas is Japanese). Then I met Margis through Katrin. Then met Kairi who is in the same dorm with me. Then I met Maria who is an exchange student and we went to Japanese classes together. Then once when I was with Katrin, we ran into this Estonian guy, randomly, in a station. Then, last Friday Katrin invited me to an Estonian meeting/party. And there were like many - 9 or 10, I think. We went to an Izakaya which is basically a drinking bar. And we did 2 hours of Nomihoudai which is 'drink-as-much-as-you-can'. (I really need to learn that it is not a good idea to mix drinks and it really is not a good idea to think that I should take the most I can out of the two hours we had for drinking. Nothing good can come out of this!) And today I went to a public bath with Maria and she had an Estonian friend Urmas over for 10 days who had to go to another part of the bath because he was a guy. I have mentioned that people are supposed to be completely naked in the public baths and onsen`s here, right? So here I am in Japan and I'm talking in Estonian more than I usually do in the Netherlands. Strange :) But I am happy about the new friends and acquaintances I have made here!

Calligraphy. Ceramics. Art Club Welcome.
I heard a bout this student circle that did calligraphy and I was like: I WANT! So Saturday was the day when I finally had time to go and check it out. Maria and this English/Japanese guy Hiroki are also interested in joining so I sent them the following fb message afterwards:

So I went to the calligraphy circle andit was really cool. there was one person who spoke a little bit ofenglish and one other who spoke a veeery little bit of english. Theatmosphere was very relaxed. People chatting, sitting around, somepainting and other sketching etc. Today there was a sensei but mostof the time they teach each other. they mostly do japanesecalligraphy, but the guy who talked to me said he also does it inenglish. And one other guy was showing some calligraphy pens he hadjust bought for doing western calligraphy. But they said that all thematerial are provided by them. Also, the session is 5 hours but mostpeople do calligrpahy maybe 2-3 hours and just socialize. Thus, noneed to be on time or anything.
I'm will be going again nextsaturday as I have classes during the wednesday session. You cancheck it out before but we can also go together next saturday :)

I continued with artsy activities that day. Next was ceramics at my host family's house with my Japanese grandma Takako-san. I arrived late but it was fine. She had two friends there doing ceramics as well and they were chatting and gossiping and it was lovely. I made the a cup and a small bowl. They are far from finished though. Next week I'm going to continue shaping them. And it will take a while when they'll have colour on etc. But it was soo nice. She didn't even want money from me. But I had anticipated that and brought one of the souvenirs my dad had sent me from Estonia - a coaster made of juniper. And then I went to the Welcome Party of the Art Club. At the meeting place I noticed Pohl who is a Colombian exchange student who I've met here and there over and over again. We always make fun of his name because it means 'cranberry' in Estonian. The `party` was in an Izakaya and we had drinks and the club ordered some foods and it was nice. I interrogated the guy who spoke the most English about how the club works and they have done some pretty cool things, decorated a cafe and etc. So even though I didn't make it to Japanese in the morning and I also overslept a Handkerchief Dyeing workshop organized by the university.... it turned out to be a eventful day with a lot of art in it :D

hugs,

Kyujuu Goban

2011-10-11T01:48:00.000-07:00

So I'm slowly uploading photos from a photo-shoot I made in June 2011 with Lola and Weike. I am probably just half way through the 1000 pictures we made that day.
The jewelry you see on the photos is all hand made by lovely Lola (she is selling them too, you know:). So the pictures are kind of meant for the promotion of her jewelry but also just for fun... as we didn't really succeed at making the photos very jewelry-promotion-like. Go check it out... and stay tuned for the other half :D
http://ajaraisk.blogspot.com/

Kyujuu Yonban

2011-10-09T10:08:00.001-07:00

p.s. sorry for the shitty sound :) I don't know why this happens...

Kyujuu Sanban

2011-10-01T03:27:00.000-07:00

I uploaded the second batch of photos on facebook. Here is the link. I spent way too much time on choosing them, photoshoping them, uploading them and writing captions. So you better enjoy! :D And here are some examples. Too lazy to write captions again.

Kyujuu Niban

2011-09-26T07:34:00.000-07:00

(continued)

...and so it was - a great day for sightseeing! It was pissing with rain. I went to a tourist information centre near by and asked for public baths, as I was going to find something to do indoors. But as the rain got lighter I thought I would go see some places on the bike and then do to this roketsu dyeing workshop which was advertised in one of the booklets. I called them to say that I would be there in an hour, by then it was raining pretty hard again and I had to bike with an umbrella so I thought I should take my time. BUT the map I was following did not lead me to the right place as there was a little arrow on it which I didn't notice. So after 1.5 hours and after giving up holding the umbrella over me because only my head was still kind of dry I had to ask directions. I was very lost and I had come very far from the city center. Later I got to know that I have gone 8.5 km from my home, and I didn't even go in a straight line. There was only one person on the street and I asked him, later I realized that I had asked some manager of a disabled people's event. There were like 20 people there and all were pretty curious about me. This guy in a wheelchair came forward. He spoke to me as he knew a little English. The people there printed me a map and they kindly put it into a plastic cover. My other maps had completely degraded into a ball of paper by then. I followed their instructions but still didn't find the place, so I asked some more people who couldn't help me. At last, I phoned the instructor of the workshop again. He came to pick me up with his bike. I was soaked! At his house, an older woman who was most likely his mother laughed at me and told me to take off my clothes. She gave me a t-shirt and a blanket instead. While I was doing the dyeing, she dried all my clothes, including socks :D Sooo... after choosing some nice prints, I sat down to an under-lit table where I copied this print by drawing on the t-shirt I was dyeing with hot wax. I had to do it twice in places where it was supposed to be extra white. The old lady helped me a bit and afterwards when I wasn't looking I think she corrected some things :D. When I was done, the guy took me to another room and made me put on a rubber costume because now it was the dipping-the-t-shirt-into-a-big-container-of-fabric-paint-time. My white t-shirt went green but whenever I pulled it out the colour turned blue. Some chemical reaction. Then I was done! Simon will get this t-shirt when he arrives in Japan in December. This was followed by a long bike ride back home. I decided to stay for another night as it was late and then next morning go to a zen buddhism workshop. It started with a small lecture about the religion and about the role of meditation in it. Then we did two 15-minutes sessions of meditation and it was amazing! A tour in the temple and a nice cup of very-very green tea and cookies with the people of the next group with whom we had a nice chat. Train to Kyoto station. Train to Namba station in Osaka. Next stop was Osaka Aquarium. I was there hours and hours. Unfortunately I forgot to take the audio guide from the reception and I couldn't go back to get one. Yet the fishies were fascinating. I took a walk around Namba station and the cool going-out-areas there. Most things were closed but I popped into some super cool stores. I also went to the Flying Garden of Osaka which was actually just a very high open air observatory. I was there for the sun set. Mesmerizing. After leaving the place and almost reaching the metro station I realized I had left my phone in the ladies' toilet in the observatory. That added another km or two to the walking I had done that day. My feet were killing me. When I got there a sweet girl at the counter made some calls and took me to some security office where I had to give my signature to get my phone back. I was happy. I also realized the night after I got back from Kyoto that I had left my plug adapter behind and without that my computer was to die. I had to buy a new cable for the computer. Great success! I also went to a flea market in a big temple and it made me go crazy. I loooove flea markets but this was something special. I got loads of stuff and I was kind of happy that I only got there for the end as otherwise I would have become very poor after going there. On my 2nd night back in Osaka there was another party we were going to attend. I don't want to even mention the ticket price. But loads of Tim's friends came and it was fun. We biked quite a long way. And I biked back again with an Irish guy called Graham who had a red hat. Next day I thought I was going to wake up early which didn't happened. I had the same plan the previous day because I wanted to have enough time in Nara, but then the same thing had happened and I decided not to go. Oh well... I was now going to go anyway as it was my last chance. I had lost my top ear ring at the party so the first thing I did in Nara was buying safety pins to stab myself in the ear. That wasn't fun as the ear piercing is not completely healed it had already closed up a bit. Oh blood! I took a map from the tourist info centre, again :) and went for a long walk. There were very many lovely places in Nara. Too many to actually talk about all of them here. But there were the deer, which everybody had mentioned to me before. And they were demanding!! Like dogs they would gather around you and beg for biscuits that the tourist could buy at every corner. I also saw the worlds biggest wooden structure and a huge Buddha sculpture. I walked back to the station in the dark. I got back to Osaka exactly when the whole bunch of friends I knew were going to a dinner. I joined. They were 4 western guys and their Japanese girlfriends. I was the only one without the other half and the only western girl. Funny! The food was great and the restaurant looked like caves, we were sitting on the floor like they do here in Japan. It was good to see everybody again before I left the city. I rushed back to the apartment and then to the night bus station and waited and went on the bus and the journey started again! 7 o'clock in the next morning I was in Tokyo. Naps and opening ceremony and student clubs recruitment with a German guy called Jan. Watched the end of Mulan with Rhian and some others. I went to meet a group of exchange students but at the drinking bar they went... I was supposed to pay 25 euros for 2 hours of drinking as much as you can. I wasn't in the mood for that so I left and joined them again when they moved to a club later on. As most of them were veery drunk by then the journey took a while. The music wasn't the best but I had a good time. We came back with the first trains in the morning around 5 o'clock. Next day, Sunday, consisted of sleeping and then meeting up with another Estonian girl - Maria. We went food shopping which is not so easy in Japan as almost everything looks just strange. We had a lovely dinner at her apartment and... then came Monday - the first day of university in Japan. Today I had my first lecture in Urban Studies which is going to be absolutely amazing! and also Constructing World Views which I have no clue about as the teacher didn't really get to the content of the course as she was just talking about her life experiences. I think we were supposed to draw some conclusion of this in relation to the course... well we couldn't. Tomorrow it's my first Japanese class... actually three. From 9 in the morning til 14.30. Epic! I still have to revise hiragana and katakana :S:S Oh dear! This week we can also visit other classes in case we would like to switch to them... and that is lovely. Oh... today I also went to apply for my personal stamp! which every person here in Japan needs. It is like a signature. I need one for my bank account... hate dealing with bureaucracy! So much!

But as a last note - here is a compilation of videos from my compact camera that I have filmed during my time in Japan so far ...

Kyujuu Ichiban

2011-09-19T08:02:00.000-07:00

Shalalalalaaaa!
Night bus to Osaka was pretty ok. I was warned that it might be super cold as they have been over enthusiastic about the air conditioning in the past... but that wasn't the case. Obviously there was a moment during the ride when I woke up and assumed I had missed my stop.... but that wasn't the case. I arrived... I walked miles... one train station can actually be a whole network of malls and stations and underground paths ... and you can get very lost there. I got my ticket and before going on the subway in Osaka... I went a bathroom and lost the ticket. Great success. So I had to buy a new one :S I was picked up by Rodney, a New Zealander who is Tim's flatmate. Tim is also from New Zealand. I know them because Simon, my boyfriend, has a friend whose older brother used to live in Osaka. Basically I'm couchsurfing at their place. That is an easier explanation. Not too much after Rodney got a call from his friend Mark who was planning to go to a forest adventure track near Nara, with his Japanese girlfriend. We joined them. When I was signing the consent from that probably stated that the institution is not responsible for my injuries and death I thought about my travel insurance where I had said I was not going to be doing any extreme sports in Japan. Ahhh... what the hell... I came here to live... not to be afraid :D We probably spent there 2 or 3 hours and it was awesome. Ladders and ropes and climbing and dropping and sliding... loved it. There was this one bit where we had to jump off a platform, while attached to a rope, and swing into a cargo net. It took me a good 5 minutes to get myself to step off the platform. We drove back in our rental car. We went to watch a rugby match in a bar, then moved to a video game bar owned by their friend... I kinda sucked at playing the games. It was probably my first time. Then moved to Joule, which is a night club where Tim's friend Dom was DJing. He was good, we danced. On the second floor there was a tattoo studio set up. And the tattoos weren't done with needles but these wooden spikes... Japanese don't really have tattoos, just the mafia have them. In onsen where people have to be naked... they don't really like people with tattoos. The Westerners put band-aids on their tattoos so they wouldn't be thrown out. Back to the Osaka night club. The tattoo people had a python with them. They put it around my neck. That was crazy! After a little while we went to a more underground place where Tim was going to DJ that night. Good music, good conversations, free drinks. Although, the party entrance usually costs wayyy too much in Japan. So did the ones we went to. But it was an eventful day, I think one of the best ones I've had in Japan so far.
Next day I went to Osaka Tourist Center and got myself some booklets and maps and fliers. I find these things very helpful in Japan. Their tourist information availability is rather good and rather useful. I asked the girl at the counter whether there was anything going on that weekend and she sent me to Kishiwada. I went to this little town which is 30 min from Osaka and it was quite amazing. The Danjiri festival was on. Wooden mobile shines were pulled around the city center... the catch was that turning them in street corners is not that easy... especially at high speed. Each cart was pulled by some 200 people. It was rather spectacular. In the tourist information center I net this middle aged English teacher whose English was ok, but nowhere near good enough to teach the language. He was now an elementary school principal though. Maki-san was a fan of Western rock music - Queen and Beatles and... He took me to Kishiwada castle and around the city where the festival was going on. Later he invited me to his home and his wife gave us sushi and it was super nice. I left my phone there though. So after we got back to the town, Maki's wife had to come back again to bring my phone. Embarrasing :D We watched the danjiri at night with their latern coats... and lastly west to a jazz bar - Maki's favourite. I saw some wacky stuff on the streets which will be on my pictures... which will come soon. :D Went home and I was happy. On Sunday I came to Kyoto. This day didn't really flow. First I was like - should I stay and meet Yu (a Japanese girl who I met through CS in Tokyo) or go to Kyoto. But after deciding to go away... my CS host in Kyoto said he won't be able to meet with me before 8. So I had to leave my super heavy bag to a coin locker in Kyoto stn. I walked around and went to some shrines/temples. It was nice but boring. Just before having to go to meet my host, I met this Japanese guy in a cafe where there was supposed to be free wifi .... which didn't really work. Shu was his name and he had lived in US for 5 years... studying in an university. We had a lovely chat. He was going back to Toyko after a month of working at a youth hostel. I couldn't find the right bus... I saw a water/light installation... I was super late for meeting my host. He's name is Romas and he is Lithuanian. He is really cool actually. We went to a cemetery in the middle of the night to drink some beer. It was on a hilltop so the view was stunning, but the stone graves were kind of... :S I will remember this moment, for sure! Didn't think I would end my day like that, ever :) I am sleeping on the floor at his house, but it's fine. Today I left home when he went to work... at 9. I took the philosopher's walking path and then ... after loads of calls and texts... took a train to Uji. It's a town near Kyoto and it has an amazing castle which is depicted on the back side of the 10 yen coin. I met up with Yu ... and her parents. It was super nice, although they didn't speak English. They bought me a ticket to the castle and bought me lunch. And took me back to Kyoto. Yu took a bullet train back to Tokyo... I went to shit loads of shines and temples... some of which were pretty amazing. Some just the usual. At some point this guy comes up to me and asks if he can take a picture with me. I couldn't really say no. He's English was pretty bad although he was studying it in a good university, he said. We couldn't have basic conversation but he still kept on following me even though I was trying to get him to understand that I wasn't comfortable with him just following me... he took pictures of me with his film camera. I said I wanted to go to toilet and he should go... I got rid of him for about 10 minutes... he reappeared. I walked, he followed. He was under the impression that we are going spend the rest of the day together until I said I had to go to a random direction and said good by etc. I was relieved. I walked until I got to the bike which Romas had lent me at a train station where I left it in the morning. I biked. I am tired and the next typhoon arrived. I rains and it will probably rain the whole day tomorrow. What a great weather for sightseeing!

And here is the first batch of photos from Japan on my FB (so nothing of the stuff I wrote about today). I wrote some comments under the photos... so take a look :)

p.s. these Japanese mosquitoes are NINJAs! Until yesterday I had not seen one but I was always bitten. Here in Kyoto I see them... and get bitten even more. Beware!

Kyujuuban

2011-09-15T05:20:00.000-07:00

Time flies. It has these massive wings and each stroke takes it so far. I'm sure. This is my contemplation of the thought that I have been promising that I will write/vlog to my blog since Friday... almost a week ago. So it's a long one this time. Sorry for making this so tardy and boring :)

Oh yea... I am also slowly uploading photos to my photo blog from a photo shoot I did with Lola and Weike in June. Here is the link to the blog.
And pictures from my compact camera... will come later. I need to leave for the night bus very very soon.
Here is the vlog from a dorm mate who gave an overview of the dormitory. Psychiatric hospital!! That was the term I was looking for in the video.
And I had this massive blister under my heel. It was hurting so I figured it would heel quicker if I broke it and I did. Waters came out. Its still kind of disgusting but I don't feel anything any more. I did way too much walking in the first week and a half ... sightseeing and walking... now I understand that tourism can be very hard sometimes.

Til next time!

Hachijuu Kyuban

2011-09-04T23:04:00.000-07:00

Mjäuu or Meow... as you wish. So here I am again and trying to recall what have I done and what have I experiences in the past 4 days. As I said in the last post I was on a quest to find an electric translator. Thus I went to the Tokyo Electric city in Akihabara. Lights and banners and lights and banners and posters and advertisements. In other words, it is veery flashy there. I walked around looking at the prices of those translators and looking at the prices of Ipod touch's. I read from somewhere that the latter together with some apps make a better device. At some point during the day I was looking for a place where to change my travel cheques for money without having a passport with me for 1.5 hours. Did not succeed. There was this guy who didn't speak any 'engish' who came up to me to help me find my way as I probably looked like a very lost tourist. He walked with me like 15 minutes to the place I was looking for and all that for just a 'thank you'. I'm not sure if he did it because I was a westerner or because Japanese people are genuinely helpful and nice. And I must mention that the temperature here is around 30 degrees and its super humid. So whenever I move myself, this includes walking, I sweat like a pig. So finally I decided which Ipod touch (second hand) I wanted and bought it for about 120 euros. As i have no knowledge about the prices for such things... I was happy. Later that day I downloaded loads of Japanese apps and some of them have turned our quite useful. I also bought a cable for my camera as I had forgotten mine somewhere in Europe. And a paid way to much for it. An Indian guy was the owner of this little camera shop. There were no prices written on things. He said 1000 yen, which is just under 10 euros. I already took the money out and only then I realized that 1000 yes is too much for a simple cable. Head-palm! The metro/train system in Tokyo seemed way too complicated in the beginning. Many companies, have to check out of one and check into the other when changing lines... but eventually I started to notice the directions and signs that were written in english and by now i feel fairly confident at moving from one station to the other... The exit system can be a bit complicated and getting to stations as well. I have experienced a few rush hours here but not the really horrible one's which are on youtube. Mostly it's just a nice air-conditioned experience, only a few times have I been cramped between people. Talking of air-conditioning... I think in every indoors place there is one. And also in my room at my Japanese home. This has its pluses and minuses. A/C makes you feel nice and coming from outside, sweating and feeling disgusting.... and air-conditioned room is like heaven. But, it also makes my throat ache and gives me a small cold... I have been coughing the past few days a little. Soooooo... after a day in Akihabara I travelled home and for the second night in a row I was given a massive dinner. I am still quite puzzled sometimes how to eat thing and which things goes with what. Food doesn't come in one place but in many little ones usually. And then there a re bottles of sauce and ... I get confused how and in which order I should put things in my mouth. I'm getting better at eating with chopsticks. Sometimes it is still a struggle :) The nicest thing is to arrive home, usually I am pretty sweaty and hot from walking from the train station. Takato, my japanese grandma, gives me a frozen juice stick, and an apple juice with bubbles and ice cubes. And then puts the fan on... the nicest feeling ever. The day after I went to Ueno park and the National Museum. A full day of walking again. The last thing i did was going to this market underneath a railway. A place full of little shops bargaining and life. Sea food, just food, clothes, shoes, accessories. It used to be a black market after WWII. Now it is called the Ameyoko. Once again I traveled home and was given a massive dinner. Talking to my host family is a bit... restricted, as I mentioned before. Mostly it is just funny how we just can't understand each other. Sometimes it is also frustrating. She showed me her wedding kimono, which was super cool and also amazingly beautiful. I wanted to take a picture, but she wouldn't allow me. Don't know why. Once other night I showed them pictures of my family and dance. They really liked it. So in return Takako's husband brought an album with pictures from 20 years ago. They were building a log-house next to a lake :D They are funny people, Takako is very active, her husband very slow and I think ill. He sometimes falls asleep ... on the couch in the living room and once he was sleeping on the floor. And he forgets stuff. Although it is pretty common to sit and just do stuff on the floor here. On Saturday I went to the Imperial Palace Gardens. Can't get into the real thing as the Emperor is kind of living there. It was very pretty and quite stunning. AS the typhoon was going past on Friday and Saturday Tokyo had very heavy winds and some showers. I got caught in a very heavy rain shower whilst walking in the Garden. My umbrella didn't save much... I was soaked and happy afterwards. A small relief for the heat-ness. And some other exiting things that have happened: seeing a big ass snake on a stone wall next to a side walk close to a shrine. It was just chilling there and I walked past, I was like 0.5 meter away when I noticed. Took some pictures and told the next people not to go close. Eventually the snake went into the wall as it probably got enough of my attention. I saved a dying Cicada from being stepped on from a path in Ueno park and transported it to the grass. These bastards are so small for the noise they make all around places with trees and green stuff. It is like you can't even talk to the person next to you because the are so f*cking loud. This remind me of the Japanese guy who came up to me when I was saving my cicada. He didn't speak any English, besides asking how old I was and that I was pretty and whether I was alone. He said he would help me find my next destination. Which was 1 minute away. But then he just followed me, when I stopped, he stopped. When I took a step, he took one. It kind of got creepy because he was really invading my person space. I stopped to read a sign, and forgot about him for a second. I took the smallest step backward and stepped on his foot. he had been secretly standing behind me and VERY close. So I found a place where they had single seat. I took one, he took the one next to me. I started reading some info leaflets I got earlier and he just sat there. 30 minutes went past and I turned to him and said he could leave. He tried to take my hand to drag me with him but that didn't work out. He eventually left. He was creepy.
On Saturday evening I was thinking that I had done too much walking and too much sightseeing in a row. I started to feel a bit lonely and ... felt the need to talk to people and give some rest to my feet. So I wrote some people on couchsurfing.org. And by the next morning I had quite some invitations. Apparently this weekend there was a Brazilian festival in Yoyogi park. It seemed like a fun place. An American dude Dave said he had met another Estonian girl here. I contacted her, Katrin was up for meeting us as well. She later brought Margis with, another Estonian girl. And then we were joined by this American Navy dude with super big arm muscles. He was more of a quiet type but by the end of the night I thought that he was a really sweet guy. They all have been here at least 2 months. Was supposed to meet up with a German dude later but that didn't work out, might see him later today. Anyway, we were also joined my a Japanese girl Yu, who had been living in US for 10 years and had now been back in Japan for 7 months. She was super sweet. I tried a cold drink with some jelly bubbles made of some root which was interesting. and later we had some drinks in a bar in Shibuya. I had a lovely day with them. We talked a lot and they shared their experiences here so far. I was the youngest and also the one who had been here the least. Oh, and I now have Japanese phone. It was sent to my future dorm, so I went there to pick it up. The guard said it was not there, he had sent it back because it didn't have my room number. So he made some calls and more calls, we waited for ages. Finally he told me to go to thing packing center near by. The guys there were very happy to see me, they like Western girls here. But they didn't speak any English so they gave me someone on the phone who was supposed to speak English. BUT didn't. After 15 minutes of explaining he still had no idea what I was talking about. I made them call my dorm so that the guy there could tell my story. In the end they somehow told me that I should go back to the dorm and wait 30 minutes, which I did. My phone arrived. I was happy. The rest of the night I was trying to switch it on. My host grandparents did so too. No success. I emailed Sachiko and she gave me the secret code. Yay. The phone is still kind of strange but I will get used to it. There is not predictive text for typing messages which is pretty annoying. I'll survive. I have probably forgot so many things which I should write about here... but now some pictures. :D

brazilian festival on sunday

imperial palace gate - a proof that Japan is a mix of the traditional and the modern

big fish in east gardens of imperial palace, the neighbours of my japanese home also have some

east gardens of the imperial palace, me and rain

Ameyoko

the small cicada who make too much noise

in Ueno

scary crows

snake on the street

mouse pads with boobs in akihabara

asakusa

tokyo tower

view form tokyo tower

shibuya zebra crossing

harajuku

guys from the post office where I went to find my phone

Hachijuu Hachiban

2011-08-30T23:17:00.000-07:00

Helloooo. So this is my third day in Japan and it has been pretty amazing. Oh jet lag and oh having a cold from all the air conditioning and oh the swettiness whenever I move myself. But it is amazing. Sachiko has done a very good job at showing me the city. Yesterday we had a proper tourist day: the Tokyo Tower and the Asakusa shrine and Harajuku and Shibuya. On my first day here she brought me to the school and the people here arranged me a stay at a family of two 70 year olds. I'm meeting up with them tonight and its a bit scary. But apparently the wife does ceramics and can also teach me how to wear kimonos and stuff. I just hope that they can speak a little English, because people here are not very good at it in general. Sachiko has done all the talking so far, but now a new challenge will start.

**************************

So I'm at my new home. Arrived 2 hours ago and it's pretty cool. I have only seen the grandma so far. She is super energetic and super sweet. But. Our conversations do not flow really. She can maybe say 10 words in English and I can maybe say 10 words in Japanese. However, the dinner was amazing - sushi, pickles, miso-soup, salad, deep fried chicken and pear and a sweet drink ... and a full corn. Yeah, I didn't eat it all. At least I got the internet working now. And they do have air-conditioning although it seems to be an oldish house. A few cool discoveries I have made so far : on the toilet door just above the lock it says " rock [next row] on <-> off". I love it! I will upload a picture after I manage to buy a cable to connect my camera to the computer (left it behind in Estonia). My second discovery is how the lamp on my table is switched on. It has a metal part, if you touch it it either turns on or off. A similar thing is with the extension cord. And lastly... well, this is not a discovery though.... I survived my very first earthquake. It was awesome. I was waiting for it form the moment I arrived. First I thought that someone was coming down the stairs with very very heavy steps. As it is an old house it creaks and cracks. But I realized quite soon that this wasn't just that but a real earthquake. It lasted about 15 seconds and things shook a bit. I was like a little child at an amusement park. I am waiting for my second now.
My task for tomorrow is to find an electronic translator and dictionary which will help to save my life and communicate with my host family... to a certain degree at least.

p.s. Japan is preparing for an small hurricane that will hit on Wednesday next week. I think it's not going to be much more than just very bad weather.

Zevenenetachtigste

2011-08-13T16:10:00.000-07:00

I can't decide whether to do this in English only or try to write everything in both languages. I would like to keep on practicing my Estonian but it seems too bothersome to write the same things twice. So now I'm confused. But as I'm as writing this in English I'll just keep going. ... or not. So I decided that the easier option is to do an vlog and as I'm with Simon right now he is gonna also take part.

Zesentachtigste

2011-08-04T02:39:00.000-07:00

Pilte veel...
Siin on Simoni pildid Berliinist ja Hamburgist.
Siin on pildid Roskildest.
Siin on pildid Eestist.
Ta on nii korrektne oma pildimajanduses, et kõik pildid on kronoloogilises järjekorras.

vot. Täna Tallinnasse asju ajama. Viisat tegema ja pidusse. Laupäeval sõidan isale ja Eliisele järgi Pärnusse. oh suvi.

Vijfentachtigste

2011-08-03T13:52:00.001-07:00

Ja nüüd eelmises postituses lubatud pildid. Täiesti suvalises järjekorras.

Vierentachtigste

2011-07-20T04:36:00.000-07:00

Tahaks mõelda välja mingi super-usutava vale, et miks ma siia tihemini ei suuda kirjutada. Või näiteks selle kohta, et miks ma alates viimasest korrast pole kirjutanud, sobiks selline luule nagu 'mul läksid blogger.com'i parool ja kasutajanimi korraga meelest ära'. Aga seljuhul oleks kahtlane, et miks mul need just nüüd meelde tulid. Ajutine mälukaotus? Asi läheb juba ehk liiga üle käte. Mälukaotus tekkis mul sellest, et ma .... mul peas oli kasvaja ja ja siis opereeriti see välja ja mingi vedelik oli ka seal ja.... ma olen vist liiga palju Grey Anatoomia't vaadanud.
Ja ma olen endale lubanud, et kuus peaksin ma vähemalt 3 postitust suutma sünnitada. Juulis sünnitasin vaid ühe. Kuid kuu lõpus tuli mul idee, et ma võin teha ära 'draft'i ja siis jääb sellele juuli kuupäev kuigi ma selle postitan arvatavasti pärast kuu vahetumist. Küll olen tark. Ja keda ma lollitan? Iseennast.

Niisiis on vaja update'ida alates 20ndast juunist. Juhhei. Loomulikult ei suudaks ma kirjeldada üleelamisi nii detailselt kui ma sooviksin ja nii nagu need sündmused vääriksid... sest muidu tuleks sellest postitusest raamat. Ehk siis pean taas tegema vaid päälispindse ülevaate oma tegemistest viimase kuu ja umbes 10 päeva jooksul. Simon jõudis Maastrichti 20ndal juunil tunnise hilinemisega. Belgia rongid ei töödanud jälle korralikult. Mina oli hullult stressis, pakkisin ja viisin asju keldrisse kuhu enda äraolekul koli hoiustan, mida ei pidanud vajalikuks kaasa võtta, ega postiga Eestisse saata. Vihma sadas, saatsin Simoni postikontorisse pakki saatma, mu pangakaart oli tühjaks saanud, ta tuli tagasi ja äks uuesti. Tuli minu üüriline, ja lõpuks jätsin oma lemmikvihmavarju koridori trepi käepideme külge ja sinna ta jäigi. Bussi peale, Maastrichti lennujaama. Berliinist ma juba jutustasin eelmises postituses. Taani, Holbaek, festivalile eelneval õhtul läksime juba Roskildesse ühe tüübi korterisse. Hommikul kell 8 järjekorda, istusime murul ja tsillisime kuni umbes 4ni. Inimesed muutusid rahutuks, uste avamine oli 2 tunni pärast. Seisti siis püsti ja hakkati kokku pressima, sest osad tollakad lihtsaks üritasid järjekorda skippida ...täiega. Kell kuus õhtul avati uksed, see oli esimene kord aastate jooksul kui inimesed läksid läbi õigel ajal ja ei ramminud aeda maha ja ei jooksun 10 tuhande inimesega läbi väikese augu aias. Aga jooksmiseks läks ikka. Ühest teisest sissepääsust olid meie laagrikaaslased juba koha ära võtnud ja siis läks lahti aja peale telgi ülesse panemine enne kui koht ära võetakse. Selle ühtul ja pühapäeval ja esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval oli lihtsalt festivali eelne tsill. Käisin street-art-workshopil, nägime tule-poi-show'd, toimus ladies night (kõik laagri poisid riietusid naisteks. Naisteriideid käidi ostmas kaltsukas, mille tädikesed olid väga entusiastlikud), jõin siidrit, kahel päeval käisin otsimas kuumaõhupalli mille sõitu lahkesti programmis lubati aga mida ei olnudki, sõime kaasaostetud toitu sest kohapealne oli kuradima kallis. Ahjaa, ootasime 2 tundi järjekorras, et sõita köiega üle festivali keskmes oleva karjääri. 30 meetrisest tormist alla astuda oli päris kõhe kuigi rakmed oli küljes ja rakmed olid kinnitatud köite külge. Hiljem, enne festivali lõppu kui mel oli just plaanis tegu korrata, tegi üks tüdruk sellest tornist enesetapu ja siis jäi ka meie plaan katki. Ametlikult algas festival alles neljapäeval, algas muusika. Nägin kokku 22 esinejat, artisti ja bändi. Selliseid kontserte kus viibisin terve aja oli 7 või kaheksa.---> VEto, Iron Maiden, M.i.a., the Strokes, Kings of Leon, Seun Kuti, Portishead, Kaizers Orchestra (see on suvaline järjekord). See oli väsitav ja ülimalt tore. Simoni sealsete sõpradega ma ülisõpradeks ei saanud aga toredad olid nad küll. Aga väga sisse ma nende sõpruskonda vist ei sulanud, nagu Simon oli seda teinud 2 aastat varem. Ja see oli vist reede hommik kui ma sain Simoni peale väga pahaseks ja kõndisin minema. Käisin internetipunktis ja vaatasin üht kontserti, ära olin vist 3-4 tundi. Ma tean, et see talle karistuseks mõjub väga efektiivselt. Kui ma laagrisse tagasi läksin, ei olnud teda seal. Tuli 20 minuti pärast, oli käinud mind otsimas... 120 ooo inimese seast, ja täiesti läbi omadega... psüühiliseks. Mõjus. Juhtumistest veel... SADAS, äikesetorm ja paduvihmad. Esimesed päevad oli suur suvi, aga siis pööras ära. Meil polnud kummikuid, festivali müügipunktides olid otsas. Simon sai laenatud ratta ja käis Roskilde linnas neid otsimas, sai viimased paarid. Tagasitulles tundus, et ei tea kas läheb nii vajagi neid, kuid vihma tuli juurde ja kõikjal oli muda, ning paksult. See aga kuivas ja pandi õlgi maha. Polnud hullu. Hiljem läksid ilmad jälle paremaks. Viimase päeva hommikul inimesed juba pakkisid ja läksid. Terve päev voorisid inimesed kottidega mööda. Meie aga jäime kuni esmaspäeva hommikuni. Kardeti seda ööd sest paari aasta eest veel nimetati seda Hell Night'iks. Ehk siis põletati telke ja peksti kõike puruks, mis maha jäeti. Simon kartis meie asjade ja meie endi pärast. Minul oli tulnud haigus, ma arvan et oli palavik ka. Köha,nohu, kurk valus ja siis veel pühapäeva õhtul ka sitt enesetunne. Hommikul pakkisime, läksime Oskari juurde Holbaeki. Kohe magama, duši alla. Festivali ajal käisin mina kaks korda külma, jääkülma duši all... Simon käis korra sooja duši all mille eest pidi maksma. Ühesõnaga puhtuse eest seal väga ei hoolitsetud, praht oli ka maas, igal pool ja paksult. Õhtul tegi Oskari ema meile korraliku söögi, taldrikuid ja nugekahveid polnud me ju poolteist nädalat näinud. Magusöögiks maasikad vahukoorega. Teisipäeval sõitsime Kopenhaagenisse, käisime sushit söömas ja linna peal ringi. Christiania, linna sees asuv hipiasula ja park, jättis kõige sügavama mulje. Õhtul lennukile ja koju. Siis Hiiumaale. Seal mängisime põhiliselt turiste, käisime ratsamatkal ja tuletornides. Simoni ja minu aastapäeval 7ndal juulil käisime korralikus restorani pidulikult söömas. Laupäevasel päeval tulime tagasi ja käisime Vabaõhumuuseumis, näitasin kuidas rahvatantsurühm Leigarid esinesid. Minagi käisin seal väiksena esinemas. Hobukaarikusõit ja siis vanaisa juurde peigmeest näitama. Natuke hirmuäratav aga kõik läks häste. Vanaisa pakkus õlut ja puhusime juttu. Õhtuks sõitsime maale ja siin veetsime ülejäänud aja. Enne Simoni lahkumist tegime Tallinnas koos kõrvaaugud ülemisse äärde. Ta sõitis ära. Nüüd olen mõned nädalad maal veetnud, ja teinud võimalikutl vähe. Nüüd hakkab kiireks minema. On vaja kõik korda ajada enne Jaapanisse minekut. Eestist lahkun juba 2 ja poole nädala pärast. Siis alla nädala Londonis ja siis Tokiosse. KARDAN! Praegu üritan emale auku pähe rääkida, et meil on vaja koer võtta. Emme orgunnib Purfesti mille karvis mulle igasuguseid ülesandeid pähe määritakse. Nagu kahe maanteeplakati maalimine. Ma olen juba päevi ja öökimiseni seda teinud. Loen ka raamatut Jaapani ajaloost ja otsin reisikindlustust. Nii palju asju on veel ajada... aeg saab otsa... ma ei viitsi end liigutada. Ning lisaks pean ka juunis tehtud photoshoot'i pilte photoshoppima ja välja valima. Ja neid on palju. Vinguvinguvinku. Pilte oma reisist olen ikka feissarisse pannud. Roskilde omad. Ja pildid sellest kui Simon Eestis oli.

Panen varsti mõne pildi siia ka, värviks.

Johanna

Drieëntachtigste

2011-07-06T10:49:00.000-07:00

Tagasi,
kõik hästi.
Jube väsind.
Täna saabusime hiiumaale.
Tallinnas laupäeval.
Siis maale.
Pikemalt hiljem.
Pilte.

Pilte-1
Pilte-2
nagu arvata on, siis mind väga piltidele ei jäänud. Mulle ei meeldi pildile jääda. Aga Simon on arvukalt esindatud.

Johanna

Tweeëntachtigste

2011-06-24T10:04:00.000-07:00

Tere taas. See on vist viimane kord kui saan siia juunikuus kirjutada. Mis on siis vahepeal juhtunud? Kirjutasin oma esseed nagu suur nohik veel poolteist nädalat jutti. Tegelikult kirjutasin ainult 3,5 päeva ja selle sees 6000 sõna. Ma arvan et minu pikin kirjutis siiamaani. Enne kirjutamist üritasin aru saada, mis teema on. Loomingulisus, oh loomingulisus. Kirjutasin loomingulisest. Formaadi võisime ise valida, mõtlesin ja mõtlesin kuidas asja huvitavamaks teha. Kirjutasin intervjuu hüpoteetilise loomingulise inimesega. Ei tea kuidas läks, veel, aga olin väga õnnelik kui tehtud sai. Neljapäeva öösel. Neli päeva pärast seda kui tähtaeg kukkus aga õppejõud ei pidanud tähtaegu väga tähtsaks. Loe siin. Ennem kui minu teise ülikooliaasta viimane essee tehtud sai oli minu tantsuõpilastel esimene ja viimane esinemine. Kooli vabalabal. Postituse lõppu panen video kah. Hästi läks, väikeste vigadega jne, aga kokkuvõttes oli super. Oli ka mõni teine tantsunumber aga need olid päris kohutavad, koreograafiks mingi õps. Nii kohutav, et pole mõtet kirjeldadagi. Tegime pärast pilti jne. Viimane kord kui neid nägin. Kaks poolakatest õde lähevad tagasi koju ja mina ka minema Maastrichtist. Natuke oli kahju ka. Siis käisin ringi ostsin vaakumkotte oma asjade hoidmiseks. Kõik mille Maastrichti jätsin panin oma maja keldrisse kus võib aegajalt niiske olla. Kakskümmend kilo võtsin endaga ja osa saatsin postiga koju. Mööbel jäi allüürnikule kasutada. Pakkimine, pakkimine. Ahjaa. Et siis allüürniku leidsin ka. Inglise kutt Tyran, kes õpib Maastrichtis hotellindust. Mu majaomanikud tahtsid, et oleks tüdruk, alguses, aga siis ma pidin küsima kas võib ka teisest soost inimesi lasta vaatama tulla kuna mul hakkas aeg otsa saama ja paanika tekkis. Sellega läks loodetavasti hästi. Leping sai sõlmitud, asjad said keldrisse. Esmaspäeva hommikul tegime sõpradega koos ühe mõnusa head-aega-hommikusöögi-pannkoogid. Veidi kitsas oli, sest mu tuba on päris väike. Aga paljusid neid nägin ma viimast korda nii, et veel mõlemad UCMis käime. Teistega saab kokku 7 kuu pärast. Kurvad head-aegad ja lehvitamised. Siis jõudis Simon Maastrichti. Siis oli kiirekiire. Andis võtmed Tyranile ära, unustasin oma lemmik vihmavarju maha ja läksime rõõmsalt bussi peale. Maastricht Aachen Airport. Lend Berliini. Couchsurfing. Üks india tüüp Shivam Berliinis andis meile siis oma diivani magamiseks kolmel ööl kui olime selles suurepärases linnas. Olime turistid, käisime palju kohti läbi, sõime kõige suuremaid jäätisemagustoite. Kolmapäeva öösel kell 1.30 saabusime Damieni poole, kellega sain tuttavaks aasta eest kui ma Berliinis esimest korda olin. Ta on dj ja teeb väga hea elektroonilist muusikat. Väga super tüüp kelle sarnaseid pole minu sõprade seas ühtegi teist. Ei oska kirjeldadagi, jälle. loonad et üks päev saan ta kutsuda Eestisse mingile üritusele mängima. See oleks superkhuuul! Magasime tema juures 3 tundi, võtsime asjad Shivami juurest ja siis saime car-poolingu peale Hamburgi. Kitsas oli selles autos ja juuube palav. Ma keesin 3 tundi järjest. Paar tundi vaatasime Hamburgis ringi, sõime väga hea lõunasöögi Vietnami restoranis ja .. siis rongile Kopenhaagenisse. Täna olen Holbaekis, kus enamik Simoni sõpru elab, ja õhtuks lähme Roskildesse. Homme oleme järjekorras terve päeva. Siis algab festival. Simoni Taani sõbrad on väga kiftid. Tuleb tore aeg. . . :D

Eenentachtigste

2011-06-07T12:36:00.000-07:00

Eile oli eksam kell 8:30 hommikul. Ma pole nii vara üleski tõusin juba väga pikka aega, vähemalt kuid. Lisaks selle on minu viimase aja magamishajumused (tavapärane tegelt) üpriski tagurpidi. Neljaviieajal magama, kaheteistkümneajal üles. Mnjaa.. Lasin Weikel ja Simonil endale äratuseks helistada. Inimlik puude saab mu üles. Äratuskellasid ma lihtsalt ei kuule, ükskõik kui kõvasti nad ka ei pläriseks.
Nüüd hakkasin kirjutama teadusfilosoofilist esseed objektiivsusest teaduses. Järgmisena tuleb ette võtta neuro-esteetika essee, mille teemaks olen valikud loomingulisuse. Aga see on veel kuigi väljatöötamata. Täna käisin õppejõu jutul, väga palju lähemale ei saanud. Aga ta andis mulle vähemalt aega juurde. See on minu elu tuum nendel nädalatel. ainult akadeemia...
Allüürnikku pole ikka leidnud! Paanika!
Ning õues on äikesetorm...
Side lõpp!

Tachtigste

2011-06-02T04:52:00.000-07:00

Tere taas!
Otsin aktiivselt endale allüürinikku, kes elaks minu toas siis, kui ma Tokios ära olen. reklaamin siin ja seal aga veel pole kedagi leidnud. Läheb kiireks, sest ma lahkun juba 2.5 nädala pärast :S Aga reklaami tarvis tegin oma toast pilte ja postitasin nad siia albumisse. Kaks tüdrukut on juba vaatamas käinud aga neist pole vist asja. Ja toa ma peas saama ära üüritud, sest muidu maksan ise renti!
See mure on siis... kõigele muule lisaks!

Negenenzeventigste

2011-05-29T08:57:00.000-07:00

Kõigepealt siis Rocky Horror Picture Show, mis jäi meil lõppudelõpuks näitamata.

Ja järgnev on siis kirjeldus, mille tegelikult Simon kirja pani minu seiklustest Hollandist Eestisse saamisel. Siin ja seal lisan eestikeelseid kommentaare varasemale täienduseks.

This is the story of Johanna :)
I had booked to fly with Ryanair from Weeze (Düsseldorf) Airport to Tallinn early on the morning of Wednesday 4th May. In order to get to the Airport in time to check-in for my flight I had to be at Weeze at 06:00, flight leaving at 07:40. As the airport has no direct transport connections there are a number of shuttle buses from the airport to the nearest cities including Venlo, NL. I phoned the airport shuttle bus company and booked for a bus to take me from Venlo Railway Station to the Airport at 05:00 and the company confirmed that the bus would pick me up.[Ma kogemata tegelikult avastasin, et seal pidi vähemalt 24 tundi varem ette broneerima, mina helistasin nii 12 tundi. Algselt tahtsin saama kella 3sele bussile, aga see ei toimiunu. Kella 5ne ajas samuti asja ära] I took the last train from Maastricht to Venlo and stayed in the station overnight and awaited the bus.[Mis tegelikult juhtus oli järgmine: mina arvasin,e t san rongijaamas rahulikult öölabi passida, aga tuli välja, et see on 1st kuni 4ni suletud. Väljas külm ja kõle. Jaamatöötajatel hakkas minust kahju, ja nad lubasid mulle töötajate tagaruumis siis niikaua olla... väljas olevat isegi phtlik olnud. Seal olin minig pool tundi üksi. Telekas, joogimasin, maiustemasin, kõik olemas. Siis tuli indoneeslastst Dominik, kes kuigi hästi inglise keelt valdas. Rongijuht, 20ndate teises pooles, kodus pooleteisene poeg Manuel Diaz. Tema hobiks oli mangade joonistamine. Kartis kohutavalt haisid ja näitas mulle perepilte. Läksime rongijaama ette, kuhu pidi tulema buss lennujaama] 05:00 passed and the bus did not come. It was clear after a while that the bus was not going to come and me and the three other people were also stranded in Venlo Station. [Dominik seisis ja ootas seal koos meiega. Ütles, et ta olevat tegelt arvanud, et ta võiks mind viia lennujaama. Kuid kuna ma öelnud , et leenujaamgi öösiti kinni (see ei oleks probleem olnud tegelikult) siis otsustas, et vahet ju pole. Kuna siis oli kell juba 6 paiku, ei olnud tal enam võimalik seda tunnist sõitu teha, sest pidi juba varsti koju minema, et naine laps tööle-lasteaeda viia.] I attempted to contact all the local taxi companies but no taxi companies were open until 08:00 so it was impossible to get a taxi to the airport. I then tried to phone the airport bus company but they also did not open until 08:00. I then phoned the airport and they gave me the number for the bus companies central office. I phoned them and the woman I spoke to could not understand what I was saying and she then hung up on me.
I realised that it was going to be impossible to get to the airport at all and I then went to my fellow stranded passenger's house to contact the airport. [ Need olid kaks ingisekeelt mitte väga rääkivad hispaanlased, kaks tüüpi. Pidid sammuti Tallinna lendama, et sealt hiljem Dublinisse saada.] At 08:15 I phoned the airport bus company and I told the person what had happened and they told me that they had just got into the office. She said that she would pass my details onto the boss and that she would call me back.
I waited for 2 ½ hours [magasin õhkmadratil, mille poisid mille olid valmis pannud, koos linade ja muuga, kuni emme mulle helistas, et mis värk on. Siis ärkasin üles.] and they did not call back so I called them again. The person I spoke to was not able to speak English very well but I asked whether the bus company would pay for the cost of booking a new flight to Tallinn. She said that if I sent her the receipts of my new travel plans she could send this to the boss for approval. I asked if I could phone the boss but she said that the boss does not speak to clients, this is unacceptable. She took my email address and said she would email me exactly what she required as she was not able to say this in English. I waited 30 minutes and they did not send me anything so I emailed them with details of other flights to Tallinn that day for them to refund. They did not reply and after 45 minutes so I called again.
This time I spoke to an English woman who turned out to be very rude and officious. I was forced to explain what had happened once again. She said that we should have taken a taxi when there were no taxis and that the bus company was not at fault for this. Furthermore when I explained that I couldn't communicate with people at the airport due to poor English speaking skills; she told me how unreasonable I was for expecting that people working in an International airport should be able to communicate in English. She then explained that the bus that was supposed to pick us up that morning had broken down and that the company did not guarantee the service. She suggested that there is a mutual risk of either the bus or the clients not turning up. However, as this is an advertised bus service for Weeze airport which was also reserved in advance by 4 people this statement was also unacceptable.
I asked about getting a refund for my new travel arrangements and she said she would have to ask the boss and that the bus company would refund me up to €200 even if my costs would be higher. She also said that boss may not approve of this refund. I asked for a guarantee that I would be refunded and she refused to give one and added that no money would be given to me until the boss had approved anything. She continued to answer my questions in a very rude and accusatory fashion and as she could not help me at all I ended the phone call.
It had taken nearly all morning to speak to the bus company. I booked a cheap flight to Tallinn from Brussels [Hispaanlased leidsid mingilt hispaania saidilt teistest variantidest 120 euri odavama variandi] but I booked it in a rush without realising that the company I bought the flight from needed extra details from my Credit Card. The rush was because I had to leave Venlo straight away in order to get to Brussels Airport in time for the flight. [Üks hispaanlasest aitas mul kohvrit tassida, võidsin rongile. Maastrichtis oli mul 45 minutit. Siis Brüsselisse, sealt lennujaama. Tegin check-ini ära,lugesin raamatut, helistasin kõigile, et nüüd saan koju.] When attempting to board the plane in Brussels I had unknowingly not confirmed payment and I was not allowed to board. I was now stranded in Brussels. [Töötajas gate 47. helistasi küll kõikidele bossidele, aga lennuk pidi minema. Nad lasid minu pagasi lennikult maha võtta ja 8. rajale saata. Nutsin, sain pagasi kätte, olin departure hall'is ja järsku tuli minu juurse tüüp, kelle nimeks osutus Robert ja tema töötas check-in ja tema check-innis minu pileti. Tuli välja, et tema oli vea teinud, et kui näinud piletit mingit väikelt koodi, mis ütles, et mu pilet pole valideeritud. Kõkkuvõttes läksin ma ööseks tema ja tema dominiiklasest tüdruksõbra juurde Brüsselisse. Weike muidu orgunnis mulle, et ma tuleks rongidega Liege'i ja sealt ema tädi autoga Maastrichti, kuid mul ei olnud enam pakkide kandmiseks jõudud. Mu käed olid villis ja väga vasinud. Roberti juures anti meile õhtusööki ja muud paremat. Hästi toredad inimesed ja unbes minu vanused ka. Ahjaa, tuli meelde, et see oli Roberti esimene päev selles töökohas. Varem oli kuu aega töötanud järelvalva all, aga too päev oli iseseisvalt esimest korda. Success. Nende arvutit kasutades bookisime Simoniga koos mulle uues piletit hommikuks ehk siis mingi 5 tundi hiljaks arvestades tollest hetkest. Sain kolm tundi magada. hommikul anti mulle samuti süüa ja naruke teepealegi kaasa. tulevikus võin nende juures Brüsselis ööbida.]
I managed to book a flight for the next morning (Thursday 5th May) for €274 from Brussels to Tallinn and I arrived into Tallinn 25 hours after I was initially due in. I also spent money on train tickets to Venlo and from Venlo to Brussels Airport all because of the Weeze Airport Bus Company. I have emailed them (Sunday 8th May) regarding this issue (see attached file) and they have not replied. As you can see I have spent up to €350 including the foreign calls on my Dutch cell phone to the German bus company [ma rääkisim maha umber 40 euri pooleteise päeva jooksin helistades Eestisse, Inglismaale, Hollandisse, Belgiasse ja Saksamaale]. If they had provided the bus service as they say they do on their website then this would not have happened. I am trying to get in touch with the bus company to get my money back but they haven't replied. It is wrong that they should not refund me because of their mistake but I want to know my position under German law. Due to all the international phone calls, stress and inconvenience I would also like some form of compensation on top of the money they already owe me due to their incompetence.
That should be all the more relevant information.
best,
Johanna

Achtenzeventigste

2011-04-29T08:17:00.000-07:00

Simon lahkus. Käisime Heerlenis vaatamas etendust Austraalia tantsu-akrobaatika truppilt C!rca. Käisin arhitektuuri-teemilisel tuuril Maastrichtis ja sain kahe loengu-sarjal osalemise eest sertifikaadi. Harjutasin flööti ja esinesin orkestriga kevadkontserditel. Kaks tükki järjest ühel päeval. Esineme oli suht käkk, teine arvestatav. Detailid teine kord. kiire-kiire. Issi ja Eliise, väike õde, tulid mulle külla reedel, 22. aprillil. Käisime nendega Belgia piiri taga meestreratast ostmas, see oli seiklus, detailid hiljem. Laupäeval slacklinisime, piknik pikniku järel. Ujumine, pidev, nende hotellis. Pühapäev oli paadireis ja koobaste uurimine, 40 m maa all. Esmaspäev käisime Bemeleni mäe otsas, piknikul, ratta-tuuril. Teisipäeval saatsin ära. Plaanime ekraniseerida Rocky Horror Picture Show koos lisade mõne nädala pärast, eile vaatasime Nora ja Weikega siis lõpuks filmi ise ka ära. Täna õhtul või homme varahommik lähen Nijmegenisse, Weike juurse. Homme on Kuninganna Päev ja kõik tänavatel oma asju müümas, Peame esimesed olema, et head asjad ära näpsata! Pilte mul kah praegu pole, sest Photoshop otsustas streikima hakata. Ostan täna-homme endale piletid Tokiosse. Simon ostis juba ära mingi nädal tagasi. Ta tuleb mulle jõuludel külla.
Teisipäeva õhtul hakkan Eesti poole liikuma. Kolmapäeva hommik olen kohal. Kuni pühapäeva õhtuni. Jee.

Zevenenzeventigste

2011-04-12T15:34:00.000-07:00

Kell on 0:34.
Istun põrandal ja loen sissejuhatust raamatule What is this thing called science?. Neljapäeval pean olema sellest lugenud 70 lehekülje kandis pluss veel mõned artiklid. Kursuse nimi on Philosophy of Science. Toas valitseb bardakk. Nii on see alati kui Simon mul külas on. Mu tuba on lihtsalt liiga väike kahele inimesele, aga saab hakkama. Diivanil nohiseb riietega tukkuma jäänud Simon. Ta on pühapäeva hommikusest tulekust siiamaani olnud väga väsinud. Osalt ka selle pärast, et ta oli eelmisel nädalal kursusega ekskursioonil. Vahepeal tuleb meelde tänane tund koolis, mis juhatas sisse minu teise kursuse - Biopoetics on selle nimi. See rakendab evolutsiooniteooriat kunsti, muusika ja kirjanduse valdkondadele. Ning veel mõlgub mu mõtteis loeng millel koos Simoniga veel õhtul käisime. See oli Wikileaks'ist ja ajakirjanusest ja valitsustest. Täna sai isegi ujumas käidud, käisime seal bussiga - Simonil pole jalgratast ju siin. Imelik on Maastrichtis bussiga sõita. Simon on ülimalt armas kui ta magab. Ta võiks siin olla igal öösel niimoodi kui ma veel kavatsen mitmeid tunde õppides veeta, nii on veidi toredam. Tahaks jäätist. Pühapäeval ja esmaspäeval veetsime palju aega õues ja päevitades ja piknikutel. Need on toredad ajad.
Kell on 0:44.

Zesenzeventigste

2011-03-31T12:25:00.000-07:00

Märtsi lõpp oh märtsi lõpp millal sina tulid...
Maxine, kes pidi minuga Jaapanisse kaasa tulema (ehk siis ta oli teine kes sinna samuti koha sai) ... otsustas Tokio hoopis Hong-Kongi vastu vahetada. Talle või tema vanematele tundus liialt ohtlik.

See nädal esines BOUNCE, mis on Rootsi nüüdseks juba lahku läinud (kuidas seda konkreetset showd - "Insane in the brain" - teevad uued inimesed jne jne) tuntuid ja pikaajalisim tänavatantsugrupp. Mina sain sellest teada facebookist kuid üks Rootsist tuttavaks saanud portugallasest tantsija Joao, kes tihemini Carmeliga, minu esimese tantsuõpetajaga, aastaid läbi käinud oma seinale postitas, et siin on. Kui ma aru sain, et Joao tavalises olukorras just ei teataks, et ta Maastrichtis on, siis hakkasin aru pärima. Neil olid etendused linna peamises teatris kahel õhtul. Kutsusin sõpru nii palju kui sain, ise käisin kaks korda :D Super äge! Pole sõnu. Teise päeva hommikul-päeval käisin Joaoga hommikust söömas ja tegime linnapeal väikse jalutamise. Õhtul pärast showd saime uuesti kokku ja koos kahe mu sõbrannaga käisime pitsarestoranis. Juttu jätkus kauemakski. Ta oli nii laadna ja tore ja ... ohhh. Minu viimase aja tipphetk kindlasti. Tegin nalja ka... esimese õhtul viskasin talle lavale šokolaadimuhvini. Kuna lillepoed oli suletud ja see kindlasti rohkem vajalik pärast poolteist tundi tantsimist. Teisel õhtul viskasin šokolaadi-croissant'i. Sai naerda.

Järgime nädala reedel on kaks tähtaega ja siis ongi juba perioodi lõpp. Taas. Pean kirjutama essee (4000 sõna) ja "koduse eksami", mis on umbes 3000 sõna. Mõnu hiljutine logelemine hakkab andma vaikselt tunda. Õrrrrr.
Ning laadisin täna youtube'i üles väikse video, mis mõeldud mu õpilastele kellel pole seda privileegi, et tantsimist peeglitega ruumis õppida. Ehk siis õppematerjal.

Aidaa!

Vijfenzeventigste

2011-03-24T14:06:00.000-07:00

Tere taas,
mõned hiljutised sündmused.
Esiteks siis loomulikult Jaapan. Jaapan. Jaapan. Jaapan. See tüdruk, kellega koos ma pidin minema kahtleb väga, kas üldse sinna minna. Ta tahab vahetada asukohta, ja see on praegu veel väga võimalik, sest nendes vahetus-ülikoolides, kus veel kohti on, saabuvad avalduse tähtajad kuskil aprillis. Mina aga ei olnud ennem üldse mitte nii väga mures, kuid nüüd kuis Maxine küsib minult, et kas ma tõesti veel ikka mõtlen minna, siis tekib endaski kahtlus, et kas. Jaapanlased, kes meil praegu vahetuseks on, võtavad asja väga rahulikult. nemad ju lähevad juba juunis tagasi ja ei näe sellest mingit probleemi. Miks peaksin siis mina muretsema, kes alles kaks kuud hiljem peaks minema?
Samas, see keegi, kes sellel semestril pidi Jaapanis vahetusõpilast mängima meie koolist tuli/tuleb tagasi hetkel. Ta ise olevat lõdvalt võtnud, kuid vanemad sundinud tagasi tulema. ei saa süüdistada, et miks nad mures olid. Ning kuna igalt poolt tuleb selline informatsioon, siis tekib küsimus, et kas peaksin rohkem mures olema. Samas on minu sinna minekuni aega 5 kuud. Kas tõesti jääb sealne ohu-tasand niikauaks samaks. Suure tõenäosusega mitte. Radiatsioon on mure, kuid ei ole seda preagu seal nii palju, et tervist ohustaks. Vaevalt siis ka 5 kuu pärast on.
Kuid praegu ma saaksin teha jube ettevalmistusi mingisse muuse kohta minekuks, kuna kool toetab praegu ükskõik mida ma teen. Hollandi välisministeeriumi lehel on kirjas, et 1-6 skaalal on Jaapani "ohtlikus" 6. Seega, on kool nõus tegema nendest olenevad, et ma saaks uue koha valida. Kuid kas ma tahan?
Lisaks veel sellised tsitaadid minu ümber nagu - Minu vanema ei laseks eluilmaski mind Jaapanisse minna praegusel ajal ja ka poole aasta pärast. Samas emme ja isi on suht rahulikult võtnud. Vähemalt tundub nii. emme küsis et kas ma uudiseid ikka loen. Ja issi küsis et kas ma mingitele teistele võimalustele olen mõelnud. Mnjaaa.
Hetkel ei otsusta veel midagi. Hetkel olen minemise poolt, kuid see kõigub päevast päeva. Eks näis..

Teiseks, korraldasin Arts and Photo Committe raames UCMi õpilastele koolis Movie Night'i. Filmiks valisin The Banksy Film - "Exit Through the Gift Shot", mida olin Simoniga koos umbes kuu varem vaadanud. Väga meeldis. Tahtsin veel näha. Printisin plakateid, mille ise disainisin. Tegin Facebookis ürituse, rääksin sõpradele augud pähe, et nad tuleksid. Ostsin poest juua ja popkorni ja magusat. Reserveerisin kõlarid, juhtme ja läpaka. Eile õhtul saabus siis aeg kätte. Eelmistel Movie Night'idel on olnud inimesi 4 ringis. Ma mõtlesin, et noh tuleb ehk 10 kokku. Tuli vist mingi 25. Loomikult jäi siis resurssidest väheks. Ei ostnud ju ma piisavalt juua ega maguset ja popkornist suutsin ühe kotitäie ära kõrvetada (hea et alarm tööle ei läind). Seadsime projektori tööle (me saimegi selle tööle!! uskumatu). Kahest väiksest kõlarist töötas ainult üks, kuid sellest tundus piisavat. Inimesed rahul filmiga... Johanna oli natukene liiga erutunud enne algust :)

Kolmandaks, lükkan juba mitmendat päeva edasi emaili kirjutamist oma poolõe emale, kes Eliiset mulle külla ei lase tulla. Sest ma-ei-tea. Mida kirjutada? Mis emotsiooniga? Mul oli see mõte juba ammuammu, et tahaks Eliiset koos issiga Maastrichti külla. Sest pärast selle kooliaasta lõppu, mis pole üldsegi nii kaugel, on mul Maastrichtis jäänud olla ainult pool aastat; viimane pool aastat ülikooli, mis ei tõota tulla just kõige rahulikum. Seepärast, nad võiks ju tulla nüüd. Kuid on vaja mänge mängida. Mida kirjutada?

Ja siis veel seda, et siin on laus-kevad. T-särgid, värgid. Iga päev on olnud päiksepaiste ja ... mõnna. Eelmise laupäeva õhtul oli suuremat sorti lõkke-pidu. Öösel väljas. Nartsisse olen tänavatelt varastanud ja endale tuppa toonud. Nende aeg on ka varsti läbi.

Vierenzeventigste

2011-03-15T15:55:00.000-07:00

Rohkem pilte etendusest siin.

Rohkem pilte Liverdon'ist siin.

Drieënzeventigste

2011-02-27T03:07:00.000-08:00

Alice Imedemaal on läbi... selleks korraks. Pingeline ja põnev, kaasahaarav ja tore. Pilte veel palju üles ei ole pandud aga grupipilt on olemas. Õppimisest muidugi näidendipäevadel palju välja ei tulnud, nüüd tuleb siis mõni asi järele teha, lugeda ja mõista.
Mina mängisin siis Dormouse'i osa, ehk unihiirt. Põhilise aja oma stseenist ma magasin tegelikult ja teksti mul palju polnud. Aga nii mulle meeldiski. Lisaks korraldasin ma ühe teise stseeni dekoratsioonid ja organiseerisin ja meisterdasin ja õmblesin endale kostüümi kah. Kolmapäeval, enne esietendust suutsin ma endale kääridega näppu lõigata. Ja mitte vähe. Ikka korralikult veritses. Järgmisel hommikulgi. lisaks veel suutsin ma etenduste käidus tekitada endale jalgadele tohutu hulga sinikaid. Tõesti ei mäeta,e t mul oleks selleks seal võimalustki olnud.

Tantsu koha pealt on tekkinud selline mure, et minu "boss" ülikooli-tantsuorganisatsioonist kes mulle üüüldse ei meeldi tuli minu juurde eelmise tunni alguses ja sosistas, et ma tehku oma soojendused lühemad. Minu jaoks oli see solvang. Ütlesin, et mina õpetan seda tundi ja ta läks minema. Kusjuures tema on ainult salsat tantsinud ja ei tea tänavatantsudest mõhkugi. Siis mõni päev hiljem saadab mulle meili, et mingi õpilane või õpilased olevat talle kirja saatnud, et nende arvates on minu tehtav soendus liiga pikk. Kusjuures, ma õpetan seda tundi nagu ma olena alati õpetunud, niimoodi nagu mulle on õpetatud. Ja esimese tunni alguses põhjendasin ma kõik ära (miks on vaja lihasharjutusi teha ja kõike seda muud - sest harjutused ise arendavad ja ilma nendeta lihtsalt tantsida pole võimalik). Ühesõnaga, ma ei tunneta väga seda institutsiooni ja seda olukorda seal väga. Pluss, see koht on ülikaugel ja seal pole peegleid. Jeee. Ma ei taha seda enam teha. URRRRRRRRRRRRR!

seniks aga soojemat ilma ja ilusaid mõtteid.
p.s. teisipäeval saadan ära oma ankeedi Waseda ülikooli Tookiosse.
p.p.s. neljapäeval hakkan Inglismaa poole sõitma bussiga. Ootan.

Tweeënzeventigste

2011-02-21T14:45:00.000-08:00

Pole ammu kirjutanud. Ma tean.
Mul oli Simon külas neljapäevast tänaseni, ja ma tahtsin temaga koos teha ühe vloogi. Kuid ei õnnestunud. Käisime pühapäeval Bruges'. Kolm tundi rongiga üks ots, kohapeal olime vist 4 tundi - jalutasime ja ahhetasime. Ilus on seal küll. Aga väga külm oli, nii-et ei kannatanud enam kauem olla. Tagasisaabudes sain teada, et minu koer Sulli oli samal päeval parematele karjamaadele läinud. Ma jään teda väga igatsema. Sulli on minuga olin vist peaaegu täpselt pool minu elust. Ta oli üks väga kift koer!

Suuremast plaanist rääkides... uued kursused. Topics in European Urban History ja Philosopical Ethics, ning prantsuse keel. Meeldib, meeldib väga. Samuti on käimas praegu kibekiire ettevalmistusperiood Alice in Wonderland näidendi jaoks. Kolmapäeval ja neljapäeval, ning reedel... esimesel kahel päeval 2 korda kummalgi. Annan esmaspäeviti ja neljapäeviti tantsutunde, erinevais koh....is (???). Kuid kumbi pole päris see. ei saa välja elada selliseid tantse nagu tahaks. Natukene rohkem taset oleks vaja.

Pooleteise nädala pärast asun teele Inglismaale. Kõigepealt Londonisse ja siis Liverpooli. Ikka Simonile külla.

Ahjaaa. Esmaspäevad ei ole minu parimad. Üleeelmisel läks mu ratta kumm katki ja mul oli just siis vaja saada Maastrichti teise otsa, et tanstutundi anda. Eelmisel esmaspäeval kadus mu iPod ära (hiljem leidsin üles, viuhhh!) ja tanstutundi pidin saama autoga, kuid sellel olid numbrimärgid ära varastatud, ja ma jäin sinna pool tundi hiljaks kuna pidin ise rattaga minema. Sadas laus-vihma. Täna .... kui olin tanstutunni lõpetunud oli mul neli vastamata kõnet. Majakaaslased helistasid, et minu toas suitsuandus üürgab. Nad olid juba majaomaniku kutsunud, et teha kindlaks, et see lihtsalt valehäire on (mida see ka otseloomulikult oli). Minu tuba, aga see-eest, oli väga väga väga sassis. Ma jõudsin kohale siis, kui nad olid just probleemi lahendanud. Väga piinlik oli... mu tuba oli nii sassis ja kõik nägid. Piiinlik. alu läheb. Ma juba kardan järgmist esmaspäeva tegelikult...

Ning hollandlased pole kuulnud ID kaardi lugejast miiitte miiidagi. Kuna ma oma oma suutsin Eestisse unustada ja siit ma seda osta ei saa, siis jääb mul see kord jälle valimata. Ja mul pole sissekirjutust ka... s.t ma pole üheski nimekirjas. fail.

Eenenzeventigste

2011-01-30T14:24:00.000-08:00

Avastasin, et olin siin juba tegelikult oma traadikunsti maininud... eelmises postituses. Vabandan kala mälu pärast!
Ning unustasin mainida,e t suutsin täna jälle tulekahjualarmi tööle saada. Nimelt on minu toas tegemist sooja-tundliku alarmiga ja talle ei meeldinud minu soe tuba. Ei jäänud vait kah kurat. Panin padjakuhja alla ja ikka karjus edasi. Lõpuks õpetas Simon mulle kuidas sealt patarei välja võtta ja siis sai ta kuss. Jube lärm.

Üks asi veel. Täna hommikul suutsin oma uksekella mitte kuulda une pealt. Tõsiselt, mul on midagi viga, sest see asi on nii valju, et võib kurdiks jääda. Ma ei saa aru, kuidas saab mul nii kõva uni olla...?

Zeventigste

2011-01-22T15:01:00.000-08:00

Natuke igatsen... igasugu asju.
Kuulasin veebiarhiivist klassikaraadio saadet Mari Pokineniga. Nägin teda paar korda etenduses Kiivad Armastajad. Ta laulis ka Eestimaast. Igatsus tuli peale... mitte ainult maarjamaa järele, vaid lihtsalt. Üleüldiselt. Ja hirm tuleb peale kui pean sõnaraamatut kasutama tagurpidi.. inglise keelest eesti keelde.

Ja elust enesest: praktiseerin oma prantsuse keele oskust et millalgi lähiajal teha sisseastumiskatsed keelekursusele. Hollandi keele jaoks oleks sama vaja teha, kuid praegu ei piisa ajast. Õpin ja magan. Õpin veel. UCM'is on nüüd kunstide tahvel ja mina kaugetpidi vastutuslik selle käekäigu eest. Kuna seal juba pikemat aega oli kunstiprojekt vahetama, pidi ise käed käiku laskma. Tegime Weikega traadikunsti. Mõtlesin, et see võtab 2-3 tundi. võttis 5.5 ja ikka polnud kuidagipidi valmis. Järgmisel nädalal täiendab. Eks ma panen siia ka pildi üles üks hetk. Nimeks on The Field of Lost Keys.

Negenenzestigste

2011-01-14T16:29:00.000-08:00

Täna ostsin pärleid ja muud sellist, et homme mulle juuksepunutis neist tehtaks. Selline püsipunutis, mis sinna ehk isegi aastaks võiks jääda.
Aasta Boliivias elanud saksa sõbranna Annika hakkab tegema :)
Pärlite seas on ka metallist väikesed ballettisussid ja liblikas aga ma kaldun nüüd arvama, et see liblikas on liiga sakiline ja hakkab igalepoole kinni jääma.

Ahjaa unustasin mainida,et mul on jälle asjade kaotamise periood. Jõuluvaheajal Eestis suutsin oma augusti lõpus ostetud uue ilusa ja üpriski kalli Nokia ära kaotada, lihtsalt haihtus. Ja nüüd kastan kõigi aegade kõige sitemat Siemensit, kuni esmaspäevani kuni ma saan kätte Sony Ericson Walkmani, kasutatud. Jee. Ja peale selle kaotasin ma ka oma ratta luku tabaluku ära. Selle, mille Simon mulle Liverpoolist kaasa tõi. Jee. Ma olengi siin nüüd mitu päeva teeselnud oma ratta lukustamist. Taas. mingi päev käisin poes kus oli ühtesorti tabalukke müügil, mis maksid 5 euri. Ja samas kõrval oli sama tabalukk koos ketiga (ratta jaoks) 7 euri. Ja mulle see asi ei meeldinud ning jätsin ostmata. Pähh.

p.s. Kunagi ammu kirjutasin teist korda juba ülikooli tantsu-korporatsioonile, et kas nad mind õpetajaks tahaksid. Nüüd vastati lõpuks, vabandusega,e t mu email oli Spam'i sattunud, et veebruarist oleks tänavatantsuõpetajat vaja. Kuid nende pakutud, ja ainuke võimalik, aeg langes kokku minu keelekursusega esmaspäeva õhtuti. Kahtlesin tükk aega ja kõik variandid tundusid võimatud. Lisaks on sealne tantsu-oskus-kvaliteet arvatavasti allapoole... vööd, ning neil ei ole peegleid, ning koht on jumala kaugel. Kuid sain oma 'curriculum'i ümber planeeritud, ehk sellel aastal teenin ma arvatavasti vähem punkte kui peaks ehk ma jätan selle keelekursuse lihtsalt ära. On võike võimalus, et saab raskemasse astmesse sisse, aga see on väike. Ning järgmine aasta teenin rohkem punte, ehk võtan praegu ärajäetud kursuse oma viimasel! semestril Maastrichtis. Ehk siis tuleb veidi koormust juurde kui muidu olema peaks. Keeruline, mis? Ehk uudis on, et ma hakkan ka nüüd teises kohas tantsutunde andma ja saan natuke jälle palka ja ... mnjah. Kuigi, tagasivaatepeeglisse vaadates, jääb kripeldama see, et ma ei võtnud modern tantsu kursust veebruarist just selle pärast, et mul oli samal ajal just see sama paganama keelekursus. :S päh.. liiga palju detaile, vabandan

Achtenzestigste

2011-01-04T08:06:00.000-08:00

Oh jaanuar, oh jaanuar.
Millal sina tulid?
Mul on raske aru
saada sellest värgist.

Jaanuar tuli mürtsudes. 31sel Londonisse. Pidu Simoni sõbra pool. Järgmine päev tuli emme... kohtusime vanematega. Pühapäeval jooksime ringi, vaatasime objekte, mis olid seda väärt. Järgmisel hommikul käisime vanaaegse auruveduriga sõitmas. Emme lendas minema. Kinoskäigud, uisutamaskäigud, sõpradegaväljaskäigud, linnagatutvumaskäigud...
Otsisime pool nädalat adapterit, et ma saaksin oma elekriseadmeid kasutada, sest inglastel on teistsugune pistik. Ei leidnud. Ja tantsutundideskäigud ka. 9ndal tulin tagasi Maastrichti. Meil on nüüd neli nädalat projektiperiood. Mina võtan topeltkoormust, sest tahan kooliaasta lõpust terve kuu varastada, ja selleks tuleb eelnevalt vaeva näha. Academic Debate'is vaidleme globaliseerumise ja kultuutiliste erinevuste kadumise üle. Academic Journal'is kirjutame artikli religiooni tagasituleku kohta.

lisaks võtab tuure üles Alice Imedemaal näidendi ettevalmistus, kus ma etendan Unihiire (Dormouse)osa. Pluss ikka veel teisipäevased tantsutunnid lastele ja on lootus et veebruarist hakkan veel ühes teises kohas tunde andma. Üritan ka prantuse keelt meelde tuletada, sest ma pean minema vestlusele, tõestamaks, et ma ikka võin teise aste prantuse keele kursusele minna... või siis mitte. Samasugune tuleb mul teha hollandi keele jaoks, seda kardab veidi vähem.

Kõiki pilte Londoni päevilt saab näha siin.
Ja paar näidet ka, et seda blogi veidi värvikamaks muuta.

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

.
.

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

.
.
.

.
.

.
.
.

.
.
.

.
.
.

.
.
.
.

.
.
.

.
.
.

.
.
.
.

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Zevenenzestigste

2010-12-24T16:29:00.000-08:00

Kõigepealt HÄID JÕULE!!!
Ja siis vabandused, et pole kirjutanud. Minu vabandused!
Kolmandaks, äkki väike ülevaade vahepeal toimunust?

Käisin detsembri alguses Eestis, et ülikooli Teeviida laadal esindada. Enne veel jõudsin maal ära käia. Mõned kokkusaamised, pannikoogid vanaema juures, VHK külastus ning kolm päeva, väsitavat päeva, Messipaviljonis.
Tagasi Maastrichti jõudes avastasin, et olin maha jätnud/ ära kaotanud oma võtmed. niisiis ootasin kuni majaperemees tuli ja lasi mind tuppa, kus mul olid ka varuvõtmed.
Mu rattal läks ratas tühjaks. Parandati ära. Ja siis suutsin selle lukustada lukuga, mille ainuke võti oli Eestis. Nädala lõpus tuli Simon külla, kes tõi mulle ka rauatangid, millega taba katki lõikasime. Aga ratas oli vahepeal jälle tühjaks läinud. Ja siis veel üks kiire nädal eksamiteks valmistumise ja esseede kirjutamise seltsis. Esmaspäeva hommikul kell 8.30 eksam... ja nii ta läks kuni kolmapäeva keskpäevani, mil ka andsin ära oma kunstiarvustuse (mõtlesin, et lisan selle siiagi) ning pakkisin ja jooksin rongile. Brüsseli lennujaama jõudsin peaaegu 3 tundi enne väljalendu, ja otsustasin osta Starbucks'ist mingi joogi, aga läks valesti ja sain vist pool liitrit musta kohvi.s. Märkuseks see, et ma muidu kohvi ei joo. Lugesin veidi ja lennuk jäi pool tundi hiljaks. Aga kohale jõudsin, ja sellest ajast olen maal olnud. Oi, siin on nii lumine. Täna käisime Kohta-Järvel uisutamas, vaba jää on seal tund aega, me jäime 40 minutit hiljaks.
Kummaline oli see, et kui ma detsembri alguses käisin maal ja nüüd kui ma taas tulin siia, siis meie kollane kass lihtsalt haihtus. Nüül oli tervelt 3 päeva kadunud, kuid kuskil pool tundi tagasi tuli mäugudes hoovile, oli märgatavalt kõhnem ja haises veidi lauda järele. :S Nüüd on ta mul süles ja pahandab, kui liiga palju liigutan, et seda postitust kirjutada.

Tulevikus on plaanis veel paar päeva maal viibida ja siis paar päeva Tallinnas ja siis paar päeva maal ja siis 31. detsembil lendan Londonisse (see tähendab, et aasta viimane päev on mul 26 tundi!). Emme tuleb mulle päev hiljem järgi. Plaane on juba inglismaal olemise ajaks palju... Simonile meeldib planeerida... detailideni. Eks siis kui aeg käes on kirjeldan täpsemalt. :) Ja, ohoo, perega tutvumine :S Võib öelda, et olen 'excited'.

Selle lingi all on minu kunstiarvustus Moleksin'dest. Layout läks veidi paigast ära aga ma ei viitsi enam jamada. Click to View

Jõulukallisid!

Ahjaa, olen viimastel päevadel tegelenud oma piltide-dokumentide-muusika-jne ümberlaadimisega uute arvutisse... jee, kasutan nüüd uut läpakat! suuremat ja uuemat ja paremat!

Zesenzestigste

2010-11-30T18:52:00.000-08:00

UPDATE!
Pooleteise tunni pärast, kell 5.26, hakkan ma Maastrichtist Eesti poole tulema. Kohale peaksin jõudma kella 13 paiku :)
Jeeee...täna öösel ma ei maga(nud)!

Kirjutasin ühe päevaga (teisipäeval) 2500 sõna, ühe ülesande täiesti otsast lõpuni, sest tähtaeg on siis kui mina ära olen ja pidin asja ära-sabmittima enne kui ise minukut teen. Ühesõnaga raske päev on seljataga, aga ega just palju kergemat ees ei oota samuti :S

Tervitusimusi!

... ok, ma lähen teed nüüd endale ühe söögi.

Vijfenzestigste

2010-11-25T06:26:00.000-08:00

Tahan jagada oma viimaste päevade päiksekiiri:
...insipireeriv :)

P.S. sundisin Simoni selle loo kuulmise järgi ära õppima. Nüüd nõuan seda arvatavasti iga päev unelauluks :)

Vierenzestigste

2010-11-20T15:25:00.004-08:00

Kõigepealt:
ma riputan oma pilte üles hetkel sellel leheküljel
... ja paar näidet ka :)
*mina tegin selle hundi pilti, Weike tegi teise *Weike maalis minu ja Svenja näod futuristlikuks * plakati algmed meie uue UCM'i 'mängu jaoks' ehk minu photoshopi katsetused

Ja nüüd see põhiline (kahes osas):

Drieënzestigste

2010-10-18T12:47:00.000-07:00

2 asja unustasin ära:

I
Ma sain oma pangaasjad (näilitselt) korda! tuligi TAN kood postiga kohale ja mingi ime läbi asjad töötasid seekord. ... rõhutan - SEEKORD.
II
Tehtud on reisiplaanid:
Detsembri alguses tulen ma suure tõenäosusega Eestisse. Teeviida messile Maastricht University't reklaamima. Ja kõike seda ülikooli raha eest, pluss taskuraha ja palka makstakse ka. Mess ise on 3 päeva, mil ma olen 8x3 tundi tööl. Ja siis veel reisimispäevad. Detsembri lõpus tulen taas Eestisse. Mul on viimane eksam 22. ja siis Tallinna. 31. aga tõmban juba lesta. Nimelt Londonisse Simonile külla. Siis tuleb emme mulle järele 1-3 jaanuar... Mina ise veedan seal toredaid aegu kuni 9. jaanuarini. Siis tagasi kooli!
III
Vähem kui kuu pärast pean olema otsustanud ja kandideerinud minemiseks Erasmuse semestrile.... pole veel õrna aimu kuhu lähen. California, Taiwan, South-Korea, New Zealand, Canada.... jne. Raske otsustada :)

Okei... 3 asja...
Pakaaa!

Tweeënzestigste

2010-10-04T13:57:00.000-07:00

Ninii.
Järsku hakkas koolis kiire. Kui septembri alguses tundus, et õppida on küll palju, aga stressata pole veel vaja, siis nüüd on see viimane ka lõpuks kohale jõudnud. Lubasin endale, et sellel nädalavahetusel mõtlen kõikide oma tulevaste eseede teemad välja. Nii palju siis sellest!
Selle-eest saime lõpuks Zoe'ga pikemalt juttu puhuda. Ta on minust aasta noorem iiri punapäine tüdruk, teeb ja laulab muusikat. Ta kolib hetkel, siiamaani oli ula peal, ja pidi ühe öö minu juures olema taeva-varjus. Mul oli küll plaan ennast välja puhata ja hommikul kohe täie rauaga tööle hakata, kuid läks teist moodi. Kui ma lõpuks kella vaatasin, siis see va tolgus näitas 7 läbi 11 minutit. Hommikul! Meie vestlusest järeldasin ma järgmised faktid: 1. Tüdrukud võivad olla väga naiivsed. Kui keegi tüüp kutsub teda oma tuppa, siis tüdruk võib nõustude selle pärast, et tema tuba näha (kuna see ütleb palju ühe inimese kohta). 2.Kartus teisega rääkida tekitab piinlikust. Inimesed võiksid rihma nats lõdvemaks lasta mõnikord ja lihtsalt teineteisega rääkida. 3. ... ja veel asju. On meelest ära läinud.
Viimase aja seiklustest peaksin ära mainima kuidas siinne pangandus töötab. Tahtsin interneti panka kasutada. Selleks pidin: oma vana aadressi uue vastu vahetama (2 nädalat); uute koodide jaoks pärindu tegema (1 nädal); kontorisse kohale minema, pin-koodi kätte saama (käisin kokku kolmes kohas); intereti panka hollandi keeles kasutama (inglisekeelne versioon paberi peal! tere hommikust!); avastama, et mul on vaja TAN (???) koodi, mille nad peakid mulle sõnumiga mobiilile saatma, mida ei tulnudki); minema kontorisse küsima "Mis teema on?" , mille peale nad annavad visiitkaarde tasulise telefoninumbriga millele helistama pidin); helistasin, ja naisuke juhendas mind kuidas ma oma interneti pangas pidin mingeid nuppe vajutama; ootama kuni mulle mingi kiri tuleb, kus on aktiviseerimiskood (5 päeva).... siiamaani ootan.
Aga ma arvan, et asi sellega lõppenud ei ole... Pärast aktiveerimist alles saan ma uue telefoninumbri kuidagi nende süsteemi psnna. Ja alles siis saan ülekannet teha!!! Eks ma siis kirjutan siia kuidas läheb :)
Mõtlesin, et vingun natsa Hollandi bürokraatia üle :)
Aa... mul on plaan ühineda vastselt loodud UCM'i kooriga ja UCM'i orkestriga ja UCM'i teatrigruppiga. Vaatab kuidas see õnnestub!
Lisaks hakkan järgmisest nädalast taas tantsutunde andma selles rahvusvahelises keskkoolis. 40 õpilast on mu tundidesse registreerunud. Ja nad lubasid mulle seekord maksta ka!

Hei-hooo!

p.s. panin veidi pilte oma tegemisest facebooki.

Eenenzestigste

2010-09-23T07:53:00.000-07:00

Zestigste

2010-09-20T12:47:00.000-07:00

Negenenvijftigte

2010-09-02T05:41:00.000-07:00

Mõned päevad tagasi helistas minu uue-toa-maja omanik. Ja ütles, et mingi uputus on toimunud, kas nad võivad mu tuppa minna. Et nad proovivad enne mu tulekut ära parandada kõik. Eile sain siis järgmise kirja:

Dear Johanna,

Hereby I sent you a message about your room in the Bourgognestraat in Maastricht. Caused by bad wether there is a lot of waterdamage in your room. The floor was wet, the walls are wet and a part of the ceiling came down. We noticed it last friday because the floor and the ceiling on the ground floor are wet, so we had to take a look at you room. This friday they start to remove the floor. Today we moved all you things to the cellar. We are verry sorry that we entered your room but we have no choice.

We arranged another room for you as long as it will take to repair your room (we think it will take about 2 weeks). It is a room in a house with ten other students. It is around the corner (alexander Battalaan 87) Of course we take care of the costs.

We ask you to let us know how late you expect to be in Maastricht on saturdag. Martien will be there to show you your temporary room and help you to transport your things to that room. If you don't know yet maybe you can telephone him about an hour before you arrive (06-46793853)

We hope you receive this message in time, so you can prepar to that what will happen when you come back.

With kind regards
Saskia Verhees

Mis peab minuga alati nii juhtuma???

Achtenvijftigste

2010-08-24T05:15:00.000-07:00

Eile proovisin pool päeva leiutada mingit playerit millega saaks muusikafaile oma blogisse üles panna. Ja ega eriti ei õnnestunud. Täna, lõpuks, laadisin alla konverteri, millega tegin failid teist tüüpi ja nüüd kõik toimib.

Esitlen nüüd siis kolme lugu, mille suutsin Simoni käest välja lunida. Tema kirjutatud, tema mängitud ja tema lauldud. Kuid tähtis on ka see, et osa neist kirjutatud mulle ja minust. Untoutchable on kõige rohkem, Piece of Dreaming'u lõpp pidavat ka olema. Coldplay Medley on see, mida nimi ütleb - kolm Coldplay laulu, mille Simon salvestas ühe oma Austraalia tuttava sünnipäevakingiks.

Go To FileFactory.com

Zevenenvijftigste

2010-08-22T05:29:00.000-07:00

On 22. august. Eestis on mul veel olla alla kahe nädala. Suvi liigub galopeerides kooliaega sisse. Juba on see jube aeg, et teha võib kokkuvõtteid. Suvesoojad ja suvekuumad on vaikselt saanud suvetormideks ja suvevihmadeks. EI taha, ei taha, ei taha... ja natuke tahan kah. Suvi on olnud ju äärmiselt hea, kodu on äärmiselt kodune, emme on olnud kallis ja Eesti eestimaine. Nii nagu peab, kuid ma tean, et siin on ka asju, mille eest põgenen ja eelistan jälgida kaugemalt. Ehk Maastricht annab sellele lahenduse. Ta toob kaasa ka koolitöö ja ... ja mõne kenakese taasühinemisegi. Esmalt sõpradega UCMist ja teisalt loodetavasti Simoniga kah mõne nädala möödudes.

Aga nüüd tagasi kokkuvõtmise juurde. Vahepeal juhtunud mõndagi. Simon tuligi Lennart Meri lennujaama, kitarr käes ja minul oli käes suur silt tema (valesti kirjutatud) nimega. Tema keskmine nimi ei ole Sev, on Zev. Saigi käidud sajal kontserdil ühe nädalavahetusega nagu plaanitud. Robotaanikal Kaberneeme juures rannal Twistediga esinedes suutsin peaaegu tulekahju tekitada kuna üritasin ise (esimest korda proovitud) põlevate poi'dega esineda ja need ära lagunesid. FAIL! Siis tulime maale, minu armas koer Sulli suutis oma hambad Simonile kintsu lüüa selle peale kui too jäi Sulli söömist pealt vaatama. Kui me Peipsi ääres käisime siis Simon unustas korra ära, et siinmail on parempoolne liiklus. Ja kui ta peale minu kahekordset märkust märkas, et ta on valel pool sain mina tõsise peapesu, et miks ma ta peale ei karjunud, et ta vasakul pool teed sõidab. Autod vastassuunas hakkasid juba lähenema. Minu üritus näidata ilusat Peipsi järve luhtusid kui selgus, et nii vesi kui ka rand on täis surnud kalu!! Kui tulime Tallinnasse pooleldi selle pärast, et katusekinno hommikusööki Tiffany juures vaadata siis selgus, et kõik piletid olid juba päeva hommikuks välja müüdud. Kui me õhtul poolteist tundi ehku peale varem kohale läksime siis leidsime tasuta kohad baaris, heli kuulsime vaikselt kõlaritest ja saime imestada kuidas inimesed ennast kino jaoks on üles löönud. Eriti kummaline selle juures on ju see, et kino oli põhimõtteliselt autoparklas. Haapsalus näitasin talle raudteemuuseumit ja vanu vedureid. Simon on nimelt rongifriik. Pärnus käisime loomulikult Steffanis ja rannas ja ... elasime nii mõndagi veel üle. Ööseks pidime autosse jääma... ma siis mõtlesin, et läheme Pärnu lähedal asuvasse Reiu randa. Selgus, et sinna viis äääärmiselt hirmuäratav tee läbi paksu metsa. väljas oli juba kottpime. pöörasime otsa ringi ja põgenesime. Pärnus leidsime mingi resto taguse parkimiskoha ja magasime äikesetormi sees autos. Hommikul läksime Reiut uuesti vaatama, et kas siis oli nii jube. . . ning suutsime liiva sisse autoga kinni jääda. Simon käitus äärmiselt meestele omaselt ja läks jube närvi. Mina olin siis tema rahulik ja naeratav küljeluu. kutsusin naabrivanamehe appi ja pikapeale saime tolle autoga meie oma liivamülkast välja taritud. Kõik oli õnnekombel korras. Oma maale sõitsime tagasi juba pimedas. Vahepeal sadas nii, et pidime seisma jääma. Kokku oli neljatunnine reis. Meie kaks aga vajusime väsimusest kohale jõudes sõna otseses mõttes kokku. Siis kaks päeva kosumist ning edasi tuli emme-korraldatud jõefestival Purfest Lüganuset läbiva Purtse jõu auks. Simon pidi aga selle lõpusirge hetkel lennukile minema, ehk mul oli valik kas minna temaga tallinnasse lennujaama kaasa ja terve aeg ulguda või jääda siia, ning näha teda kolm tundi vähem kui oleksin võinud. lõpuks otsustasin teise kasuks ja saatsin armsama üksina pealinna poole teele. selle-eest sain osaleda emme-korraldatud Metsatöllu kontserdil Purtse jõu suudmes oleval mahajäetud kalatšehhi teritooriumil. Muidu läks kõik vapustavalt hästi, ilm on hea, inimesi palju jne, kuni lavatehnika generaator hakkas üles ütlema. Nagu arvata siis väga just kontserti anda ei saa kui võimendust ega valgust ei ole. kohale oli tulnud umbes 900 inimest... kes kõik närviliselt ootasid... kergelt nõme oleks olnud kui ei olekski tööle saanud. mitmed korrad lülitus see välja ja siis lülitati jälle sisse tagasi. tehti veel mingi imenippe ja lõpuks jäigi pidama. maailm oli päästetud ja Johanna oli saanud südamerabanduse. poole kontserdi pealt julgesime isegi lava ette minna muusikat nautima. Täna tegime aftermath'i. Nägin elu suurimat sularahakogust, mida ise kaks kord üle lugesin ehk siis see oli suurem osa piletite tulust.

Nüüd on jäänud allanädala ristipispeo 20. aastapäeva taasühinemisest, mille kaaskorraldaja ka mina olen. Siis veel mõned päevad ja minekule. 3. septembril Riiga ja 4. hommikul lennukiga brüsselisse. Selline on plaan.
ahhoi!

Zesenvijftigste

2010-08-03T04:50:00.000-07:00

Prodance'i laager poole peal. Kuid rääkides minevikust, siis peaks mainima Hiiumaad ja Ristimispeo 20. aastapäeva tähistamise planeerimist. Tulime eelmisel neljapäeval emaga Krossa tallu (mina isa endise bändi mänedžeri suvekodu), päev hiljem saabusid ka isa ja väike õde. Käisime saunas ja mustikal. Nii nagu suvi ikka olema peab. Pidu tuleb aga nüüd 28. august ja seal kus ta juba kaks korda on olnud. Meid ristiti küll 2. septembril aga nüüd on kõik koolides ja on liiga keeruline. Kolm on meid :)

Ja neljapäeva õhtul tuleb Simon Tallinna Lennujaama, siis Robotaanika, siis Nargen Festival, siis Jaan Tätte Tuulevaiksel ööl. Pärast seda alles vist saab veidi vaiksemalt võtta, tahaks ka juba.
Laagri lõpp jääb mul küll nüüd vahele aga see selleks. Ootamas on ju midagi hoopis paremat. Autogi on meile organiseeritud, Simonile tuleb ainult paremapoolne liiklus selgeks õpetada. Kitarr ja suvi ja Eesti ja Pärnu ja rannad ja laul ja maakodu ja tšill... Ohh, tuleb tore.

Nii, nii.. on lood.

Vijfenvijftigste

2010-07-13T11:12:00.000-07:00

Niinii. Esimene nädal tagasi kodus on lennanud mööda kui kajakas. Paar päevad maal möödusid päikese käes peesitades. Siis Tallinna asju ajama. Uus pass vaja teha. See oli kohutav, ma olin seal järjekorras vist poolteist tundi ja pildi pidi ka tegema. Terve päev oli ju jälle jube palav, mina higine ja must ja rõve... ja siis tee passipilt, mis jääb sinna 10 aastaks. Võtsid mult näpujäljed ja puha. Veel üks kasulik asi sai tehtud - mul on telefoni ekraan nüüd totaalselt katki ja kõik numbrid olid telefoni, mitte sim-kaardi mälus. Natuke õnne ja Terminali mobiiliparanduspoes oli üks abivalmis tüüp, kes need mul sealt kätte sai. Ehk ma olen nüüd taas kontaktivõimeline. Jee! Veel sai vanaema juures pannkoogil käidud ja rannas ja rannas ja rannas. Käisin ka isa uusi valdusi vaatamas Kaberneeme sadama juures. Tore krunt. Praegu veel võsa täis aga sellest saab ilus koht ma arvan. Tiigiga. Veel sai Vabakal jalka finaali vaadatud Anna ja Iirisega. Ning sain veelkord kinnitust, miks ma tahtsin Eestist ära saada ja kui väga hea meel mul on, et ma seda tegin. See ei käinud Anna ega Iirisega kokku, vaid Twistedi ja normaalse suhtumisega.
Suveplaanidki hakkavad vaikselt vormi võtma. Tänansest 10 päeva on minu kasutuses isa korter Tallinnas. Kindlasti kavatsen mõne kadunud hinge üles otsida ja kätšida appi. Augusti alguses on tantsulaager ja kohe pärast seda hakkab kõige parem aeg sellel suvel. Simon Simon Simon Simon tuleb mulle külla. Praegu on piletid nädalaks, kuid võib ka juhtuda, et ta jääb kaheks. Kes on Simon? Ühe minu koolikaaslase parim sõber Londonist, ta õpib Liverpoolis. Juudi perest, laulab väga kenasti, mängib kitarri, huvitub rongidest ja .. ja... ja... Ma olen Simoniga kohtunud 3 korda, mil me olin veel lihtsalt sõbrad ning sellele on nüüd viimasel ajal lisandunud vähemalt päeva jagu tunde Skype'i vestlusi. Ei saa mitte praegu mõelda muust kui temast. Tundub hullumeelne, et päriselt tulebki siia. Nüüd tuleb ruttu suureks saada. Kõik need hirmutavad teod nagu vanematele rääkimine ja tutvustamine... ja nii edasi. Aga saab tehtud :) Minu päevad koosnevad hetkel ootamisest, millal ma saan Simoniga Skype's rääkida ja Simoniga Skype's rääkimiseks, mis on viimastel päevadel juhtunud südaööst päikesetõusuni... vähemalt. Ha :D Oh, summer love.

Mis veel?
SUVI SUVI SUVI!!!

Vierenvijftigste

2010-07-06T14:45:00.000-07:00

KODUS!!!
Sõitu alustasime esmaspäeva hommikul. tegime toaletipause ja kohvipause ja suitsupause, mõnikord ka ühendatult, ning öösel oli 2-tunnine tudupaus. Muid oli teekond aga sirge ja otsejoones Maastrichtist Lüganusele, ehk maakoju. Tallinna jätsime täna vahele. Lähipäevil teen sinnagi asja. Kõigepealt tuleb loomad üle vaadata ja valdustele ring peale teha, vaadata mis uut ehitatud ja tehtud ning kuidas rohi on kasvanud.
Teekond ise oli lõbus, olime autos kolmekesi: ema, mina ja läti-eesti sugulane Raivis, kes vist 28. Ta sõitis terve Poola ja ta tegi seda väga hullult. Ma arvan, et ei olnud ühte hetkegi, mil ta oleks kõiki liiklusreegleid korraga järginud. Pidevalt oli kiirus kaks korda lubatust rohkem jne.

Juheii!

Drieënvijftigste

2010-07-04T00:44:00.000-07:00

Hommikust!
Vanast lae-aknaga toast on välja kolitud ja uude on asjad sisse viidud. Ratas on mul lootusetult katki, ehk enam parandada ei anna. Kolm nädalat tagasi oli öösel ära lõhutud ja nüüd sain teada, et ta täitse surnud. Peame võtme kummid ja lindid maha ja siis jätame ta tänavaäärde mädanema. kurb. paljudega on hüvasti jäetud suveks , ülejäänud paljudega ei jõudnud. maastricht on praktiliselt tühi, kõik juba omades kodudes. mina veel siin, kuid homme hommikul hakkame eesti poole kimama. kaks päeva autos istumist ja aknast välja passimist. kuid siis olen kodus! ja siis saan kõigiga kokku keda pole ammu näinud. ja siis saan maale minna.
täna veel lähme võib-olla brüsselisse ja seal näen võib-olla Romeot. aga see pole veel kindel.
aaa. ja mulle mu uus kodu eriti meeldib. eile kolis sealt üks mu õpetajatest välja, mis oli hea. ja panime emmega lamamiskiige aeda ja tegime selle lehtedest puhtaks. istutasime veel rabarberi, murulaugu ja piparmündid maha. minu aknast saab välja rodina umbes 2 ruutmeetrisle lamedale katusetükile. mul on oma rõdu!!!
vot.
ehk siis.. varsti kodus!

Tweeënvijftigste

2010-06-25T05:06:00.000-07:00

Tere Maailm!
Ma olen jälle tagasi. SYTYCD'il käidud ja olen tagasi ja ei saanud edasi. Isegi mitte 0-voorust, mis on enne seda, mida telekast näidatakse. Tõi mind natuke rohkem maa peale tagasi.. seepärast ka "Tere Maailm!". Kui ei oska tantsida, siis ei oska. Kogu moos. Pole kunagi nii närvis olnud. Kogemus oli suur! Mõneti on täitsa hea meel, et ära käisin, eneseületus missugune! Palju ma sellest padrata ei taha. Mis onud, see olnud. Ma pole veel otsustanud, et kui haavunud ma olen - kas minna tagasi järgmine aasta, või mitte :)
Enne seda oli selline bootcamp, et vähe ei olnud. Kolm nädalat - iga päev kas jooksin 1.5h või tantsisin 3h. Palju ei mõjunud, aga lihased oid pidevalt stressis. Eriti siis kui hakkasin koreot tegema ja sinna kõiksuguseid trikke sisse lükkima, siis läks karmiks. Tantsisin Massive Attacki Circus Paradis'i peale. Täitsa meeldis endale lõpuks. Pole elusees nii keerulist ja nii füüsilist koreograafiat teinud kui see. Mul pole kahjuks praegu siia videomaterjali üles panna, ehk varsti saab ka selle. Kui ruumidega oli igavene jama. Super vastik on kui peab iga kord võimlema ja võitlema, et oleks kusagil tantsida. Mõistsin, milline luksus oli Prodance'i võtmeid omada!

Nüüd on emme kahe päeva pärast siin, sest just nii kaua võtab aega, et Eestist Maastrichti autoga sõita. Jah, jah, tõsi, tõsi! Tulen tagasi kodumaale mööda teid.
enne seda on veel hunnik asju ajada. Uude tuppa kolida, Romeo't näha (ta on nimelt hetkel Brüsselis) jne :) Ilmad on kuumad ja kool on läbi! Suvi hakkab mul alles nüüd kätte jõudma.

Kool sai nimelt läbi eelmine reede ja öö enne seda ma jälle ei maganud. Kirjutasin 'projkti-kaaslasega' terve öö läbi. Pidime tegema kolma nädalaga teadusliku uurimuse etepaneku, et kuidas ravida 'ööpäevase rütmi segaminekut' ehk 'jet lag'i'. Mul on sest teemast nii siiber nüüd kui vähegi olla saab. Aga tehtud sai mingil imekombel. Ja esimene ülikooli aasta saigi läbi... samuti imekombel. Kuradi ruttu läks teine! Ei tea kas targemaks on ka saadud? Ehk ikka. Elukool on ka nüüd palju tugevam. Nüüd ootan kojusaamist.

viimase kuu tegemisi piltidel võib tšekkida siin

Eenenvijftigste

2010-06-07T02:03:00.000-07:00

Sain vanematelt sünnpäevapaki kätte ja seal oli fotikas ja nüüd siis on sellega veits pilte tehtud.
Need siin on ütleme juuni algusest, kronoloogiline järjekord algab viimastest ja lõppeb esimestega. Kõigepealt meeletu õppimine, ma pole oma asjadega kunagi nii viimasele hetkele jäänud. Viimasel päeval, reedel, oli mul hommukul eksam, siis kirjutasin 1000 sõna kella 4ks ja siis veel 1500 kella 11ks. Metsik päev oli. Kolmapäev-neljapäev istusin linna raamatukogus, mis eriti fänsi (piltidel). Laupäeval käsime ühe seltsonnaga järves ujumas, väääga rõve vesi oli. Nägime palju jäneseid, kümnete kaupa... see on veidi linnast väljas. Tundus nadu oleksime Imedemaal (Alice'i omal). Õhtul majapeole. Järgmine päev teise seltskonnaga ujuma, seal oli parem vesi.. üks surnud kala oli aga see hulpis minema. Ja luiged tuid külla. siis hakkas sadama ja pärast tsillisime Plein 1992'l (sel aastal allkirjastati maastrichtis EU eksistents).

Ahjaa, ma lähen SO YOU THINK YOU CAN DANC'ile (Netherlands and Belgium version)! 26ndal on pre-jury audition! Närv on juba sees. käib laiahaardeline bootcamp!

Vijftigste

2010-05-23T10:46:00.000-07:00

Niisiis. Berliinist põhimõtteliselt tagasi, rohkem füüsiliselt kui vaimselt. Elamusi on liiga palju, et neid oleks võimalik paugupealt unustada ja samas on võimatu kõike siia kirja panna. Seepärast teen mingi väikese valiku ja üritan veidi sügavamale minna, kui lihtsalt kõike nimetada, mida ma seal kogesin. Ning espestsiaalselt selle jaoks puhastasin ka oma klaviatuuri ära, et ikka mõnnam kirjutada oleks.
1.pilt.
Kas hääletada (700 km ja jõuda kohale järgmisel hommikul) või võtta Mitfahrgelegenheiten (interneti sait mille kaudu saab otsida inimese kel on auto ja samas suunas sõidavad, bensu raha peab aga maksma )? Ok, võtsin viimase. Punane Audi pidi minu arvestuste järgi ära sõitma Aachenist (lähim Saksa linn) kell 6, autojuhiks Thomas. Jõudsin bussiga Aachenisse ja istusin järgmise peale, et õigesse kohta saada. Ma olin võtnud üpriski palju varu-aega. Kell oli 5. Viis läbi viis minutit helistab Thomas, et kus ma olen. Ütlesin, et paari bussipeatuse kaugusel. Kohalejõudes sain teada, et minek ei olnud mitte kell 6, vaid 5. Jah, universum tahtis, et kõik sujuks. Vaat kui õnnelik ma olin, et vaatamata minu valearvestustele läks kõik siiski nii nagu pidi. Ja kui poleks, siis ma oleksin lonkinud, kõrvad lontis, tagasi koju.
2.pilt.
Maja, kus ööbisin/elasin oli lihtsal imeline. Unistus. Nimi oli Skizum Studios Berlin – 'artists' residency and studio', ja seal elas 4 meest. Rafael, kelle kutse peale ma Berliini läksin, on minu kooli õpilane. Viimasel ajal on ta rohkem huvitunud fotograafiast (sealt ka meie ühised huvid). Muidu õpib filmi ja filosoofiat. Juba Maastrichti tulemise alguses 'klikkisime', kuid palju pole suhelnud. Veidikene, oli minu sinna minemine ootamatu, kuid kõik laabus rohkem kui meeldivalt. Scott, oli selles majas elanud 8 aastat. Minu reisi ajal sai ta 42, ehk minu isa vanuseks, kui ma pakuksin väljanägemise järgi talle 33. Tema oli maja peremees, tema tegi otsuseid, juhtis koosolekuid jne. Muusik, disainer... ja kindlas veel midagi. Edgar oli Honduraselt. Tegeles videovärgiga. Parasjagu koondas ideid Coca-Cola reklaamklipi võistluse jaoks. Ja Damien, 23, tüüp Pariisist, kes oli elanud 4 aastat New York'is. Abiellus, et saada kodakondsust, ja siis visati riigist välja, sest naaber kitus. 3 aasta õppis majandust ja ühe 'music engineering'ut. Kokkuvõttes oli ta techno-house DJ, ja kuradima hea veel pealekauba (tänu temale hakkasin seda stiili austma, nautima ja tõeliselt kuulama). Esimestel päevadel oli meiega veel Damieni ema, kes muid keeli peale prantuse ei rääkind, ehk temaga just jutule ei saanud. Samuti ringles ringi mitmeid kunstnike, kes valmistasid maja erinevatele seintele kõiksuguseid teoseid. Parris (Aus) kleepis akendele paberist ääriseid. Victoria ja Ehrling täiustasid koridori seinu. Risiko (Jap) kleepis volditud roosasid linde sümeetriliselt lakke ka seinete, lõpuks veel pani ka oma pildi tagurpidi, ananassi, õunad ja vaasi liiliaga (?, kaasaegne kunst). Rafael (Ger) pani oma pilte keldrisse üles. Ning mina, Damien ja Rafael tegime veel vannituppa värviliste tulede, madratsi, voodilina, kujundite, peeglite ja rippuvate paber-ribade installatsiooni. Lisaks olid meiega seal veel kaks kassi, 10 kuused, ning nimedeks Boy ja Girl ... vist vastavalt soole. Lahutasid meie meeli ja olid eriti mõnusad (mul pole Eesis ärakolimise järgselt olnud kordagi võimalus koduloomadega olla). Kogu energia läks peo ettevalmistusele, mis oli laupäeval. Skizumi viimane. Mai lõpus visatakse kõik sellest paradiisist tagasi maa peale ja maja läheb remonti. Tegelikult tahavad maaklerid lihtsalt pindu turult vähemaks võta, et hinnad üles läheks. Kuradi kapitalism!
Kuid selline oli minu reisi-seltskond Berliinis. Võrratu.
3.pilt.
Võtsin kokku 4 tantsutundi – house, vogue ja hiphop ja veel üks hiphop. Esimesed kaks – ojaaa! Viimane – tule taevas appi. Vogue and Runway tund oli põhimõtteliselt minule pühendatud. Sain teada kõik põhiliigutused, natuke kassikõndi ja natuke improt. Treeneriks oli (muidugi vasakule) tõmmu noormees, kes meenutas veidi Romeot (minu üht tantsuõpetajat). Ja kui tema improviseeris, siis see oli nii diiva ja nii hea. Täielik bitch-i'm-gonna-beat-ur-mothafacka-ass vogue'imine. Ma armastan. Hiphop'ides valiti mind isegi tunni lõpus välja. Johanna tuleb, tantsib, paneb ära. Huvitav kuidas see ladina keeles oleks?
4.pilt.
Hetked Damieniga (ja tema muusikaga). Temast sai minu seal oleku ajal Mu Ingel. Just eriti enne äraminekut, kuid alustagem algusest. (1) Ta ütleb mulle, et ta tunneb, kuidas tal on vajadus maalida üks suur pilt alasti naisest. Tal on visioon. Mina siis üritasin selgust luua, et kuidas see naine seal pildid olema peaks. Damien kutsus mind see-eest oma tuppa, ja näitas arvutist pilte põrandal lamavast tüdrukust, jaki hõlmad lahti, püksi nööbid avatud, suits käes. See oli tema eks. Ja tema oli fotograaf! Ma olin natuke sellest avatusest üllatunud, kuid mängisin kaasa. Nii me siis arutasime neid pilte kuskil pool tundi... milline on kõige parem, kas oleks võimalik roosi kroonlehtedele maalida, kas ta oskaks vajalikul hulgal detaile maalida jne. Ja kõike seda vaadates tema endise tüdrukust alasti pilte! Damien ütles, et tal pole enam tundeid tüdruku vastu, ta lihtsalt taha maalida visiooni. Lihtsalt naist, lihtsalt ilu! (2) Ta oli äärmiselt vaimustunud püstolitest. Kogu aegkäis ringi oma mangupüssiga ja paugutas, keerutas ümber sõrme ja pani vöö vahele. Ühel õhtul oli meil plaan minna maja katusele, sell oli 5 korruseline maja. Enne minekut varustas Rafael end liimipüstoliga ja mulle anti Damieni kapist vanaaegse väljanägemisega mängupüss. Nii me siis jooksime treppidest üles, ja mängisime sõda. Oiiii kui kift oli. Kokkuvõttes me katusele ei saanudki, ja sellepärast läksime tuppa tagasi, ja kallasime endile pitsid viina. Nagu ennevanasti ikka. Või oli see mingi muu taoline vedelik? Aga sellegipoolest oli oo õhtu veidi sür-reaalne, pärast alustasime oma vannitoa installatsiooniga. (3) Pühapäeva veetsin vaateaknas, sõna otseses mõttes. Elutuba oli avatus tänavale. See oli vist kunagi mõeldud poeks või millekski selliseks. Ja seal oli nagu kaks suure aknaga seina millel oli meetrine vahe. Seal paiknesin mina, süles Macbook Pro, ja kirjutasin pressifoto analüüsi (natuke oli vaja koolile ka mõelda). Päev oli päikeseline ja seal olles tundsin end nagu ões ja toas korraga. Kuid kirjutamine võttis aega ja korraga oli pime. Mulle ei olnud sellest midagi, kuid tänavale olin ma nähtavasti väga nähtav. Inimese lehvitasin, mõni näitas näpuga ja ühed tegid isegi minust pilti. Ega ma väga ei pahandanud. Kuid mingi hetk läks Damien süüa otsma ja kui ta tagasi tuli ütles ta mulle ust lukku keeratas: „You, baby, look like a candy in a candy shop!“ Ma olin sellest väga amüseeritud. (4) Viimasel õhtul Berliinis käisime väga väärakat filmi vaatamas (Kinskist). Pärast seda kuulasime elektroonilist klarnetit ja kuidas see tüüp tegi terve helimaastiku loop'ides. Täielik robot. Pärast ütles Damien Rafaelile, et peaks mu täis jootma, kuna see mu viimane õhtu oli. Mulle see mõtte just, ausalt öeldes, väga vastu ei olnudki. Läksime ostsime väiksed Jägermeistrid, ja kui need otsa said, siis veel ühe suure juurde. Rafael jäi lõpuks koju ja meie kaks läksime kokeilibaari, kus ma sain oma parima kokteili üldse („Likquer 43 + Milch/Milk“ on kirjutatud väikesele paberilipikule, mille sealt kaasa sain). Sealt edasi on asjalood veidi hägused. Kuid juhtus midagi ... ei mäleta kuidas, kuid tagasi kodu poole kõndides ma nutsin nii nagu eikunagi varem. Ja Damien küsis mult küsimusi, mida võõras ei küsiks. Mul oli tunne nagu ta ta oleks lükanud oma käe mu sisikonda ja seal ringi sobranud, et teada saada mis mul viga on. Miks hoian ma ennast tagasi? Miks ma endas halvasti arvan? Ma nutsin ja seletasin, karjusin. Mäletan hetke, kui ta ütles, et ta jätab mu sinna, kui ma tõesti nii peaks arvama. Ma seisin ta tee peale ette ja pool karjudes ütlesin, et ta seda ei teeks. Oli öö Berliinis, sadas vihma, ja kõik oli just nagu filmis. Hommikul, minu viimasel hommikul, ta ütles mulle veel oma viimased julgustavad sõnad, andis oma muusika ja nii ma lahkusin. Kurbuses, sest teadsin, et mul kõik, mida ma sel hetkel vajasin jäi selja taha. (Kusjuures, argument, mille pärast jäin Berliini mitte pühapäevani vaid kolmeks päevaks kauemaks oli see, et ehk ma kasvan, ehk ma leian sealt mida ma teha tahan, kelleks saada tahan, ehk ma kasvan suureks - jõudsin vist veidi lähemale Damieni küsimuste läbi, midagi tuli pinnale... irooniline on, et see oli võõras, kes seda tegi)
5.pilt.
Mõned huvitavad seigad olid veel: (1)Tacheles – metsikult huvitav paik, kui keegi kunagi Berliini peaks minema, siis see on esimene koht, mida peaks külastama. (2)Döner – kebabi liha lavashi vahel, salati ja kastmega. Saksa türklased leiutasid selle Berliinis, ja see on jumalik. (3)Kaks Berliinis elavat ameeriklannat, pilves, Dameini toas - midagi unustamatut. Nad olid vist 40-50sed, kes arvasid, et nad on veel 20 ja elavad vabameelset pealinna peoelu. Pool kunstnikud/pool elupõletajad, kes kunagi ei saa aru, et nad pole enam noored. Täielik kliššeeee! Ma olin hämmingus. Nad astusid meie majja sisse ja lihtsalt veetsid seal pool õhtut laterdades, olles ise silmnähtavalt millegi mõju all. Nii klišššeee! Kuid kogemus siiski. (4) Tagasiteel olles ostsin limonaadi mil oli nimeks „The Spirit of Georgia“ !(5) Tegin paar auku juurde :) (6)Ning muidugi sain ka külmetuse. See on see tantsutundidest poolhigisena metroo peale minemine (7) ... (8) ... (9) ... (10) See oli vist üks värvikamaid reise mu elus.

Ja nüüd sain ma veel 20 kah. Nähh!
Sünnipäevameeleolu polnud peaaegu üldse. Pidu pean ehk hiljem, siis kui aeg on ehk õigem.

Negenenveertigste

2010-05-08T09:28:00.000-07:00

Paanika möödas. Rahakott tagasi. Kringloopi (second-hand) müüjanna oli leidnud ja hoiule pannud. Ütles, et kui ma poleks selle nädala sees järele tulnud, siis ta oleks selle ise mulle ära toonud. Aadress oli mingil paberilipikul, mis mu rahakotis leidus. Tädi ise oli nii 50ndates, needitud ja tatoveeritud, jalas tanksaapad :D Äge tädi oli!

Arsi juures kah käidud. Ütles mulle 500 krooni eest, et väiksevarbaluu pole katki ja peab veel niisama ootama, kuni täiesti paranenud on :)

Muidu kirjutan take-home-exam'i ja ootan Berliini. Kolmepäeva pärastlõunal hakkame hääletama :D 700 km :S

PILDID: nii istusime tunnis UCM'i hoovis (kuna me ei leinud enda ruum üles), ning nii pidasime Anna sünnipäeva Hollandi kõrgeima mäe otsas lohus

Achtenveertigste

2010-05-04T12:11:00.000-07:00

Eelmine nädal oli reede vaba, see nädal pole teisipäev, kolmapäev ega neljapäev tunde, ja järgmine nädal on neljapäev ning reede pühad. Mis nii viga elada?
Aga vigu on palju, näiteks see, et ma suutsin oma rahakoti eile õhtul ära kaotada. Väike lootusekiir on, et kui ma lähen sinna poodi, kus ma seda viimati kasutasin, ja küsin, siis müüja naetatab ja ulatab leti alt minu roosa rahakoti. Kuid see on praegu veel ainult unistus...
Tundub, et minu kaotame-nüüd-kohe-kõik-vähegi-väärtuslikud-ja-vajalikud-asjad-ära-periood on tagasi. Eelime algas enne jõuluvaheaega ja kestis nii veebruarini. Sellest ajast pole ma midagi suurt ära kaotanud. Millalgi läks 20 euri... aga jah. Eelmine nädal kaotasin oma ülihead kõrvaklapid ja nüüd rahakoti, milles sisaldus, MUIDE, minu AINUKE isikut tõendav dokument. Passi kehtivusaeg on läbi, nii umbes viia päeva eest. Ka minu pangakaart, krediitkaart, õpilaskaart, mälupulk, spordikaart.. jne. Kusjuures, ega ma ju kuskilt mingit raha välja võtta ei saa, ega uut pangakaarti teha ka mitte, kuna ma ei suuda tõestada, et ma päriselt Johanna Rannula olen. Nii närvi ajab.
Praegu varuplaani ei ole. Saatkond on Den Haagis, sinna ma ei lähe, liiga kaugel. Ja nad annavad ka ainult tagasiminemiselube. Sellega arvatavasti uut pangakaarti ei tee.
Teisest küljest on see vägagi huvitav olukord. Mul ei ole IDENTITEETI. Ma võin olla kestahes ja keegi ei saa midagi tõestada. Ma nagu hõljuks ringi. Kas äkki ongi igasuguste identiteeti iseloomustavate dokumentide ja minu isikut määravate plastkaartide kaotamine ülim vabaduse tasand?
Ja veel enamgi (siinkohal pangem tähele, et ma kasutan inglisekeelset lause ülesehitust), kui kuradima sõltuvad me oleme mingitest plast-plönnidest! Miks ei ole mul võimalik ilma kolme plast-plönnita elada? Kas tõesti muidu ei saa?

Ühesõnaga minu plaan Q on hetkel see, et hakkan elatuma sularahast ja kahe kuu pärast, kui kool on läbi, pean kuidagi mööda maad tagasi Eestisse saama.
Edu mulle.

p.s.
lähen homme hommik esimest korda siinmail arstile. tegelt pidin minema 2 päeva tagasi aga magasin sisse. 10 minutit konsultatsiooni MAKSAB 24 EURI!!! hollandlastel ei ole riigipoolset ravikulude katist, neil on siin kindlustused.... mida muidugi Johannal pole. probleemiks on mul ikka parema jala väike varvas mille ma trepist alla kukkudes vigastasin, nii 4 kuud tagasi :S

Zevenenveertigste

2010-05-02T02:48:00.000-07:00

postitan siia kirja, mille kirjutasin oma endisele klassijuhatajale :

Tere ****,
ma vist kunagi lubasin, et ma vahetevahel veidi kirjutan. Mul juba pikemat aega on 'to-do listis' ****le e-mail'i saatmine. Ja nii ta läheb nagu alati...

Mis ma siin siis nüüd teen?
Koolist kõigepealt. Minu eriala valik ei ole veel päriselt selgunud, kuid vahel tundub, et samm sammu haaval jõuan lähemale. Selguvad need ala, millest mul üllatavalt ruttu küllalt saab. Näiteks politoloogia. Arvasin, et see võib olla üks suur osa minu programmist, kuid nüüd, kus mul on umber 4. kursus sellesse kanti, sai järsku mõõt täis. Võib-olla läheb see tunne üle, kuid sellegi poolest rahvusvaheliste suhete teooriate õppimiseks mul hetkel mingisugustki motivatsiooni ei ole.
Teine aine, mis mul hetkel käsin on, motiveerib mind aga vägagi - Media and Culture, või Media Culture. Tegelikult on tegu filosoofia kursuse, kuid just nendel teemadel, näiteks kirjasõna, suulise keele ja 'küberneetika' erinevused, televisiooni mõju, interneti mõju, meedia 'spectacles', 'surveillance' meedia kaudu jne. (Nagu näha, on mul juba suureimaid raskusi eestikeelse sõnastuse leidmisel...) Ühesõnaga, mõtlen vaikselt, et keskendun rohkem tulevikus filosoofiale. Valik tuleb 'deklareerida' selle aasta lõpus, kuid on võimalik ka sellest pooleldi ära nihverdada. Nimelt võib teha humanitaarteadusi ja sotsiaalteadusi koos. Tundub, et mul õnnestub päris pikalt igasuguste valikute edasi lükkame üsna edukalt :)
Ahjaa, lisaks on veel üks poole-koormusega kursus teadusliku uurimise metoodikast. Viimane on kohustuslik ja väga kaugel kõigest, mida ma tahan teha. Kuid eks see on vist akadeemikute baasteadmised ilma milleta teadus-inimesi tõsiselt ei võetaks.
Kool on mul juuli alguseni, ehk see tähendab, et ma VHK'st läbi ei jõua, kui teie veel suvepuhkusel ei ole. Sellest on väga kahju! Mul oli plaanis koolile üks raamat 'kinkida'. Minu vanaisa, kes oli mingil hetkel valitsuses minister ja muudki tähtsat teinud, kirjutas 20 aastat tagasi romaani. Eelmine aasta sai see lõpuks avaldatud. Sellel päeval, kui oli minu lõpetamine, sain 'Valgus olematus aknas' temalt kingituseks (Selle hetkeni ei olnud ma teadlikki, et taoline raamat oleks eksisteerinud.) Ja lõpuks, 2010 aasta märtsikuu Loomingus ilmus vanaisa raamatust ka 'kriitika'. Pigem oli see kahe-leheküljeline ülistus Berk Vaheri poolt. Ühesõnaga, kuigi ma seda VHK'sse läheajal tuua ei saa, siiski soovitan soojalt lugeda. Ehk leiad Loomingust ka üles. Hoiatuseks - see ei ole just kõige kergema keelekasutuse killast.

Nüüd teise kandi pealt. Natuke mainisin oma eesti keele'tust. On tõsi. Kui ei kasuta, siis kaob päris ruttu. Hetkel on põhiline osa mu eesti keele praktikast arvutis kirjutamine, nagu näiteks see. Kuid rääkida väga tihti ei saa. Õige naljakas oli, kui ma kogemata ühe Erasmuse tudengiga Eestist kokku sattusin. Väga konarlik tundus endale, kuidas kõik sõnad suust välja tulid. Konarlik ja imelik. Kuid vanematega telefonis rääkida ei ole üldse nii hull. Mulle tundub,et asi on kinni situatsioonis. Näiteks koolist rääkides on tihti üpris keeruline tõlkida hoobilt sõnu ja konsepte, millest mul pole eesti keeles aimugi. Ja Maastrichtis teise eestlasega ühtäkki eesti keeles rääkida on ka päris ebatavaline kogemus. Siiamaani olen kohanud kolme vahetusüliõpilast, kuid mitte ühtegi 'päris' üliõpilast. Kuulsin kuskilt kogemata, et Rainar Aasand, kes peaks olema VHK vilistlane, elab Maastrichtis. Ja oligi tõsi. Siiani pole meil veel õnnestunud trehvata, kuid loodetavasti millelgi selline võimalus tekib. Ehk õnnestub siis isegi oma eesti keelt praktiseerida :)

Kolmanda kandi pealt. Maastricht tõepoolest on kõige keskel, kui võtta, et kõige all mõtleme Euroopat. Selle aja jooksul, mis ma siin veetnud olen, on mul läbi käidud nii mõnedki suurimad pealinnad. Kaks korda olen käinud Brüsselis (1,5 tundi rongiga; ikka tantsutunde võtmas). Kord sai veedetud Pariisis nädalake ( 4 tundi Brüsselist, bussiga). Külastasin Versailles'is Nele Langebrauni ja ööbisin muidu Kristi Niitvägi juures. Nendega on kõik väga korras. Kristi jättis küll Sorbonne'i katki, aga on väga rahul. Hetkel ta reisib kõigis maailma jagudes. Londonis (7-8 tundi bussiga Brüsselist) külastasin Eldina Munatajevat. Tema tantsib salsat ja otsib tööd, saatis avaldusi ülikoolidesse ja ootab vastusi. Mulle tundub, et Eestis teda elamas enam ei näe. Ja nüüd viimased kaks päeva veetsin Amsterdamis. Siin tähistati Koninginnedag'i, mis oli eelmine kuninganna sünnipäev. Tänavad oli paksult rahvast täis, kõigil mingi oranz ese käes või seljas. Oranž on hollandlaste rahvusvärv, ja jube tüütu kui seda on liiga palju. Ning kahe nädala pärast reisin Berliini mõneks päevaks. See on vist üks VHK's ja/või rahvusvahelises atmosfääris elamise võlu, et igas maailma nurgas on keegi tuttav juba ees.

Saigi vist hetkel kõik.
Kuidas teil seal läheb?
Kirjand läbi, isegi Neeme hõistas Facebook'is. Arvatavasti Mailaat tulemas. Mis muud uut?

Ikka kõige paremat,
päikest ja lilli ja soojust,
Johanna

p.s. Mu väike õde ei saanud kahjuks VHK'sse sisse. Ma olin nii kohutavalt kurb. Selline tunne, et kui kui ta käib mõnes teises koolis, siis on kõik läbi. Tundub, et mul on siiani veel tugev VHK-partiotism sees ... :D

järelsõna: Amsterdam oli amazing! vaatamata minu suurtele pingutustele mitte pildi peale jääda on siiski ühel korral mul ebaõnnestus juhtunud. ja koerake on Amsterdami tänavatelt kui me kirbukal ringi vaatasime. neljapäeval käisisime mingil üliülerahvastatus Tunnel-Rave'il, mis ei olnud tunnelis vaid mingi silla all. järgmisel hommikul shoppasime üle-amsterdami kirjuturul, pooled tänavad olid müüjaid täis. Ma sain nii palju head endale, kolmed jalanõud jne. Tagasi tulime häälega, istusime neljakesi tagapingil. Vapustav, aga äärmiselt meeldiv oli. minu esimene kord Hollandi linnas mis ei ole Maastricht. ja Berliin tuleb samuti AMazing! ! !

Zesenveertigste

2010-04-18T04:59:00.001-07:00

Mõni pilt minu uuest toast!
... ma tean, see on väga johanna.

Vijfenveertigste

2010-04-15T15:26:00.000-07:00

Paar juhuslikku mõtet.

Üliõpilaselu, oh, üliõpilaselu. Millagi ammu mainiti mulle, et ühes suures toidupoes on selline reegel, et kui leiad toote, millel on samal päeval aegumistähtaeg, või varem, siis saab selle tasuta. Geniaalne. Poolteist nädalat tagasi sain nii ühe topsi mingit väääga rõvedat vedelat hapuks läinud maitsega kaerahelbeputru. pool on veel siiani külmkapis, sest see on lihtsalt nii vastik. aga ma pidin ju selle võtma, tasuta oli. Järgmisel korral märkasin piimatoodete sektsioonis jogurti-ämbrikest ahjuõuna maiste ja rosinatega. Kui selle aegumistähaeg oli alles nelja päeva pärast. Mida tegi Johanna? Johanna peitis selle kõikide teiste toodete taha ära, et siis hiljem sellele järele tulla. Üleeile siis juhuslikult sattusin taaskord sellesse samasse poodi ja... ahhoi! üllatust, samas riiulis oli 13. aprilli kuupäevaga jogurt. Täitsa olemas! Niisiis läksin kassasse (loomulikult ostsin mõne teise asja ka), ning sain oma jogurtikese tasuta. Muidu oleks vist maksnud midagi 2 euro kandis. Kui odav või olla!!! Ma hämmastan teinekord iseennastki.

Vaatan siin So You Think You Can Dance'i 6. hooaega. Mollee ja Legacy kukkusid välja. KRT, nad olid suht mu lemmikud. Homme vaatab vist finaali!

Johanna tahab väga Berliini minna. Üks kutse on juba olemas. Ehk mai keskel?!?

Minu vanaisa raamat "Valgus olematus aknas" sai kaheleheküljelise kiidulaulu Loomingus!!! Kui aus olla, siis minule ei oleks kahjuks suurt midagi sellest andest külge jäänud. Põhiline põhjus on selles, et ma lihtsalt pole kunagi raamatutest endale väga suurt kirge leidnud. Seegi raamat.. ma olen kaks korda alustanud ja poole peale jõudnud... see tõesti on väga hea. Minu vähese lugemuse juures on raske võrrelda, kuid ma ei mäleta, millal viimati mind mingi raamat niimoodi kaasa haaranud oleks! Nii alustan siis uuesti. [panen siia skänneeritud leheküljed Loomingust, artikli algus ja lõpp: kui klikkida, siis läheb suureks ja saab lugeda]

Nädalavahetusel vist Liege'i fotošuuti tegema.

Jo

Vierenveertigste

2010-04-10T10:34:00.000-07:00

Viimasel ajal on kuidagi eriti palju ostlemist ette tulnud. Kringloop'ides käimine (second-hand'id) eelmisel nädalavahetusel kulmineerus hulga mööbliga. Nädala alguses otsis igasuguseid elementaar-toiduaineid, mis mul eelmises kodus olemas olid, aga päris endal ei olnud, nagu jahu ja suhkur ja pesupulber. Ei, pesupulbrit ma ei söö. Kuna pool Maastrichti elanikkonnast (minu subjektiive pilgu läbi) on taimetoitlased, siis ülejäänud ka samuti sunnitud enamus ajast jänesejuurikaid purema. Kuid lõpuks otsustasin liha endale teha, seda päris liha - punast. Küsisin siis Thomaselt (Itaalia sakslane, käib minuga koos slakliningus) et kuidas liha küpsetatakse. Ega ma vist kunagi varem seda päris ise teind ei olnudki :S:S I know, I know... aga ma olen ju ainult (peaaegu kahe)kümnene, eks? Ühesõnaga Thomas käskis mul lihatükk eelnevalt ära esta ja siis ära kuivatada... tegin, mis oli öeldud. Ja lõppudelõpuks ei tulnudki väga halb välja. Ooo... Johanna õppib kokkama. Millalgi tegin kaerahelbeküpsiseid ka :)
Kuid ma alustasin juttu ostlemisega. Täna otsisn endale natuke hilpe H&M'ist. Jah, siin on H&M (ja Eestis ei ole!), mis varustab meid elementaar-riietega...
Viimane rahakulutus-artikkel on olnud mu ratas. Pärast selle ostmist on mul olnud vajadus vahetada selle esiratta nii välimine kui ka sisemine kumm. Kaks nädalalt tagasi läks siis tagumise ratta sisemine kumm tühjaks. jälle 10 euri. Ja eelmine nädal hakkas sama ratta välimini kumm äärest rebenema. Millega ma olen need kannatud ära teeninud? Sest ratas on siin linnas ju ainuke liiklemisvahend. Põhimõtteliselt. Alates eelmisest teisipäevast olen siis ringi kapanud oma sinikollastel retro rulluisudel. Ma olen juba nendega nii käpp, et eilsel peol olin rulluiskudel terve õhtu, tantsisin kah, vot. Kuid täna viisin lõpuks oma ratta parandusse, järgmine nädal saan kätte.

Mis siis veel uut. Minu igivana jänes on ka nüüd lahkunud igavestele rohumaadele :'-(
Uueks õppeaineks on mul Introdution to Media and Culture. See tundub olema suhteliselt filosoofiline kursus, aga tõotab tulla huvitav. Teine on International Relations: Themes and Theories. Mõtlesin korraks sellest loobuda ja võtta Organization Theory. Kui plaan jäi katki. Korraga tundus, et on kogunenud kuidagi liiga palju poliitikat minu valikutesse. Olen võtnud juba Politial Philosophy't, Contemporary World History oli samuti poliitika ja Politial Science, mis on self-explanatory. Ja nüüd International Relations tundus selle kõige otsa kuidagi... too much. Mitte, et mulle see ei meeldiks, kuid ma tahan vaheldust. pole midagi, kannatan praegu ära.
Uus on ka kodu. Polegi nii hull, aga super ka pole. Öösiti muutub minu radiaator mingiks kolliks ja hakkab jubedaid hääli tegema. Ma olen juba kahel korral pidanud mingil varasel tunnil üles ärkama selle pärast. Ma loodan, et mu radiaator jätab varsti selle lollitamise ja hakkab normaalseks. Ma loodan.

Siin mõned minu jalanõudest. Sinised on vist meeste omad, aga nad olin nii odavad ühes kringloop'is, et mapidin nad ju võtma. Mustad lakk-kingad ostis mulle Weike (tüdruk, kes on minu fotoblogi piltidel) mingist second-handist Nijmegen'ist (linn Hollandis). Talle endale ei mahtunud ja siis tõi hoopis mulle :D:D Nüd on need mu lemmikud. Ja viimaseks, hapupiimaseks, on minu superkuulid retro 8-eurosed rulluisud. Keegi mainis mulle, et see mudel tuli välja 20 aastat tagasi :D:D

@ Nightmares on Wax

p.s. Ma olen nii excited et Prodance'il koolitantsul nii hästi läks. Ma olen nii uhke ja kade ja... ahhh! Tahan ka! Iga päev vaatan vähemalt korra kõik meie-teie kavad läbi.

Drieënveertigste

2010-04-03T16:08:00.000-07:00

Paar mõtlemapanevat mõtet, mida ma tahan ajalukku keerata.

Kas pole mitte võtme-meistrid kuidagi hoomamatult maagilised? Lukud ja võtmed... võtmed ja lukud. Keegi ei tea päriselt, kuidas nad töötavad, see on saladus. Saladus, mida teavad ainult võtme-meistrid. Ja vargad. Kuid sellegi poolest, neil on mingi selline oskus, mis tavainimestest kaarega mööda käib. Neil on oskus avada maailmu, ja nad oskavad võtme-luku-maailma keelt, mida teised ei tea. See on nii igapäevane ese, lukk, kuid enamik meist ei tea sellest midagi. Nemad teavad, nemad avavad maailmu.

Teine. Mis siis kui kunstnikud oleksid 'absoluutselt ausad'? Ütleksid alati, kui nad päris täpselt ei tea mis nad teevad, kui kõik jagaksid oma protsesi-mõtteid? See välk tuli siit... mingil hetkel see vana räägib, kuidas tal polnud ühtki mõtet kuidas mingit postrit teha... ja siis ta lihtsalt kirjutas sellele, et mis ta asjast arvab. Geniaalne! Ma tahan ka olla 'absoluutselt aus', piinlikkustundeta!

Muidu veereb elu ja olu kenakesti siin Hollandimaal. Järjekordne eksamiaeg läbi elatud. Nagu eelnevalt mainisin, see kord oli lõpp päris lähedal. Enne viimast eksamit oli väga tahtmine alla anda. Väsimus oli, see selleks.. aga vaimne kurnatus on poole hullem. Olla pidevas stressis kaks nädalat järjest oli uus kohemus. Uuesti ei taha.
Täna viisin oma kodinad uute tuppa. Taksoga. Sest kõik on Maastrichtist lahkunud, kuna on Easter-break. Reedest esmaspäevani vaba. Kõik reisivad koju ja igalepoole mujaligi, Johanna mitte. Jesus Christ! Johanna kolib, Johanna mõtles, et õpib hollandikeelit ja loeb raamatut. Värvib juukseid ja mune. Brüsselisse tantsima vist seekord ei jõua...
Täna ostsin vist esimest korda elus ise mööblit. Diivan-voodi. Öökapike. Peegel. Kastike. Ja muud träni. Kuid mõnda asja mida peaks olema igal pool... ei ole kusagil. Nt. riidepuu. Allu? Kuku, kus sa oled?

ÖÖd.
p.s. varsti peaks teisi poole photoshooti piltidest ka üles saama. Tänu nendele piltidele, muide, on mult juba vähemalt kaks korda küsitud, et kas ma saaks sellest ja tollest ka ilusaid pilte teha. Peaks vist raha hakkama küsima.
p.p.s. Blaze oli Amaaazing! ma vist oli suu kõrvuni terve etenduse aja. Need tüübis seal lihtsalt elavad minu unistust. Perfektsed tantsijad!
p.p.p.s. Mu ratas laguned vahetpidamata... universum ei taha et mul ei oleks rattaga probleeme. Selles on asi.

Tweeënveertigste

2010-03-25T13:08:00.000-07:00

Aga mul on siin juuni... nannanaaa! Ehk täna oli nahktagiga õues käia liiga palav. Lõunani peesitasin aias ja lugesin. Nii päike oli kohe, et võttis isegi naha märjaks. Iu, see kõlab näästilt.

Igatahes, täna sõlmisin siis lepingu oma uue majaomanikuga. Tuba on 12,2 m2 ja kahe musta seinaga, ühel on punased triibud. Maja on kesklinna ülemises servas ja hind polegi kõige hullem. Probleem on aga selles, et on ainult üks aken ja see on ! laes. Mis tähendab, et ma näen sealt väljavaadates kas sinist taevast või pilvi, vsjooo! Tuleb natuke uue valguslahendusega harjuda, kuid käib kah. Vähemalt on midagi. Kuid nüüd tuleb sisustama hakata, tore et mul mööbel ju olemas on :D
Enne 2-3 Aprilli ma sisse ei koli. Eksamiperiooooood. Põhimõtteliselt olen ma elust ära lõigatud juba eelmise nädala pühapäevast alates, ja nii see jätkub kuni järgmine neljapäevani :S:S ma pole kunagi oma asju nii viimasele hetkele jätnud ja nii ettevalmistama olnud ja nii stressis olnud :S Tsau, mis teed?

Shahhhhh!

Eenenveertigste

2010-03-13T14:25:00.000-08:00

Lotte, minu mustavalgekirju koer, on läinud ..igavestele jahimaadele (nagu nad ütlevad koertevarjupaikade veebilehtedel). Aga teeme nii, et kui ma Eestisse tagasi tulen nii kuskil juuli alguses, et siis on Lotte ka tagasi, eks ?!?!

Ja Sumi, minu marokkolannast belglannast majakaaslane, tegi oma riiete second-hand poe kõrvatoas ja ma sain endale terve hulga tema riideid.. lihtsalt lambist, kas pole tudengielu tore?

Kui mul oli mingi aeg tagasi selline periood, et ma lihtsalt kõik asjad ära kaotasin, siis praegu on selline aeg, kus ma kaotan, aga leian kohe uuesti üles. Noh päris kõiki asju pole leidnud. Üks kinnas on läinud, igaveseks. Kuid mu kõrvaklapid... ma ju saan nad kohe varsti tagasi?

Ma olen täielikus lummuses Cabaret' Broadway versioonist, mis youtube'is täies pikkuses üleval on... Alan Cumming on Emcee (n-ö jutustaja) ja ta on geniaaaaalne!

Jaaaaa... Maastricht'i peamisesse teatrisse tuleb 30. märtsil BLAZE !!! Huvitav, kas ma lähen vaatama (mitte et pilet just odav oleks)? Tantsijad (15) - kõikidest lähedalasuvatest riikidest. Koregraafid - Kenny Wormald, Kyle Beniga jne. Video! Ma juba niiiiii ootan!

Ja äraütlemata huvitav on lugeda Eesti poliitikast ja probleemidest inglise keeles kellegi võõramaalase poolt kirjutatud essees. Tulevad ka sellised asjad ette, et Eesti poliitilist süsteemi ei saagi demokraatiaks kutsuda ja kuidas meil ikka eestlaste ülim natsionalism vähemusgruppe terroriseerib :)

Ning... ma jään varsti kodutuks!

Veertigste

2010-03-06T14:51:00.001-08:00

What are the topics in my life?
Esiteks, leida endale kodu! Minu toa tegelik omanik Linda tuleb 8 päeva pärast tagasi ja siis ongi kööga. Ega nad mind ju välja ei viska, aga sellegi poolest oleks parem, kui mul ka mingi oma koht olemas oleks. Uuris siit ja uurin sealt. Ei tule kuidagi seda perfectet varianti ette. Küll kuidagi saab, peab saama. Üks tüdruk, kes samuti otsib uut elamist, arvab väga veendunult, et me leiame koos mingi maja või korteri ja siis ongi kõik hästi. Kuid ma alguses sellega nõus ainult ala " Jah oleks küll tore" stiilis. Nüüd on talle raske öelda, et mul on suht poogen kas ma leian endale eraldi koha või koos temaga. Ainus vahe on selles, et mul on asjaga päris kiire.
Teiseks, tantsutunnid. Ma olen taevas! Ma ei saanud ennem aru, kui väga ma seda igatsen. Tantsimist ja tundide andmist. Nüüd on siis peeglid ka kohal, esimesed kaks korda pidin seina vahtima terve aeg. Teisipäeva tund kestab mul 90 minutit ja reedene 60. Saal on küll selline spordikas, kuid varsti saab teatrivalgustid sinna - siis läheb paremaks. Varsti saab ka suure helisüsteemi, praegu on boombox, just täpselt selline nagu Prodance'is on. Kodune vähemalt!
Lapsed mul paljunevad. Alguses oli vaidi üle kümne, nüüd on vist juba 25 kandis. Kitsaks hakkab juba minema :S Kokku on neli korda olnud, õpetan Janeti Make Me'd. Mõtlesin, et teen lustuseks siis ikka kergema koreo. Ei tulnud päris nii välja. Oma vanas street-jazzi tunnid ma ütleks, et see oleks olnud keskmiseks veidi kergem, aga nüüd seal kooli tunnis - panin veidi üle. Ma natuke kardan, et ma ehmata mõned ära ja na ei tulegi pärast. aga enam ei anna seda viga parandada.
Spordisaali antakse minu käsutusse kolmel korral nädalas kolems tunniks, mis ei ole iseenesest üldse paha. Ainult, et hakkab juba kitsaks minema ajaga seal. Mulle öeldi, et peaks poistele (!!!) tegema eraldi tunni, kuna nad tahaksid tulla, aga tüdrukutega koos läheks keeruliseks. Siis ma tahan veel teha kaks korda nädalas tunnid väljaspoolt inimestele - sõpradele jne (kes mulle siis ka maksaksid midagi!); ja siis ole veel mõte koguda kokku mõned performing arts'idest huvitatud ja tegelenud inimesed, kes koos käiks ja siis üksteisele nö workshoppe annaksid.
Kui alguses tundus lootusetu... ehk õpilaste tase (see ju siis kooli, mitte stuudio tund), siis viimane kord hakkas päike paistma. Mõni on ikka päris motiveeritud. Ehk saad mingi video ka üles millalgi :)
Lisaks on seal lõpmatu kogus apelsini ja õuna mahla ning vett, mida ma võin lõpmatusegi sisse klannida. (See on ju see kõige parem osa!)
Kolmandaks, ehk kolm nädalat tahasi oli siis lõpuks meil aega korraldada photoshoot. Mul oli juba pikemat aega kihelus naha alla, et peaks midagi fotograafiaga tegema. Sõbranna Weike tundus selline õige inimene, kes tahaks minuga veidi ekstreemsemaid set'e proovida (loe: alasti). Ja siis panimegi kokku nii viis-kuus konseptsiooni (millest jõudsime teha 4 ning võtsime ühe reede õhtu-öö selle jaoks vabaks.
Panin nad oma soiku vajunud fotoblogisse üles. Pooled, ehk kaks setti neljast, on selleks hetkeks valmis. Kuradi palju aega võttab see edit'imine.
Neljanaks, eksam (mid-term) oli. Vau! Normaalseks läks. Vau! Nüüd alustagem jälle esseede kirjutamisega. Ja õppimist siinmail vähemaks ei jää. Kuid see on tegelikult esimene topic mu elus! LOL
Viiendaks, maalisin oma toa tumepruunile seinale valge puu. Tahan veel teistele seintele ka midagi teha, kui ajaga on s*ttasti. Tegelik omanik Linda, enne seda kui ta ära läks, jättis mulle kirja, et ma ta tuba võin täiendada. Eks mul oli siis pool kohustus ju seda tehagi. Oma uue ratta, millega mul igavesti palju probmeeme on, värvisin oma lemmik värvi ja juurde panin samas toonis siidipaela. Varsti tuleb sõbranna Cleo juures Pimpin the Bikes Party. Siis saab asja edasi arendatud.
Kuuendaks, flööti pole üldse mänginud. Süümepiinad!
Seitsmendaks, õpin vaikselt kokakunsti. Tasatasa.. sammu haaval! Ükspäev tegin isegi kolme poti-panniga pliidi ääres süüa... või kahe. Igatahes endale tundus küll suike kapitaal-kokkamine, et ole raske uskuda. Ja Sumi, Marokkolasest majakaaslane, kes supperkokk on, iegi ütles pärast mulle, et mu söök hästi lõhnab :)
Kaheksandaks, minu armas kallis Muusikamaja Tütarlastekoor on hetkel Usas kontsertreisil. Nende esmaspäevasest kontserdist on juba video ka üleval. super-raske ja super-ilus kava on! Mitte, et paljudela klassikaline koolimuusika lemmikuks oleks, kuid vahest on värratult kena kuulata.
Üheksandaks, tahaks Kölni minna tansima, tahaks Brüsselisse minna tantsima, tahaks Viini minna tanstima. Kõik on ainult aja (ja raha) taga kinni!
Kümnendaks, minu iluuisutajast-kommileiutajas vanaema lahkus meie seast. Nii keeruline, kummaline on siin seda teada saada, üle elada... nii kaugel olles nagu ei taju päriselt seda, kuidas asjad on. Mõnikord tahaks lihtsalt õhtuks kodus olla! Loomi silitada ja emale kalli teha.
Üheteistkümnendaks, kodu melanhooliat tundes on tore mõnikord kaerahelbeputru süüa. Varem, lasin emal saata pakiga, kuid nüüd, OH üllatust, leidsin lõpuks ka Hollandi poest kaerahelbed üles. BioFoods' all!
Kaheteistkümnendaks, kas see on väga jube, et mulle on hakanud tunduma, et mulle on hakanud techno muusika meeldima mingil määral. Varem oma olin kategooriliselt selle vastu, kuid siin on 80% pidudest just selles stiilis ja mõnel on olnud päris hea muusika. See on ikka päris kohutav... :S
Kolmeteistkümnendaks, ahh.. aitab kahh tänaseks!

P.S. mõtlesin, et panen mingid pildid oma pariisireisust ka üles, kuid kõik on nii halvad, et ei hakka enale piinlikust tekitama. Teinekord.

@ Home by Karsh Kale

Negenendertigste

2010-02-23T17:40:00.000-08:00

Halleluuja! Ma pole kordagi veebruaris kirjutanud siia. Laiskus peal, ma ütlen.
Miks ei saa siin teha buttet-points'e?
1. Käin nüüd hollandi keele kursusel.
2. Käisin Pariisis: võtsin kümme tundi, ehk päeva kohta 2. Enamus oli jazz, hiphopist võtsin Zacki, Nicki, Didieri (house) ja kõik. Kokku külastasin 4 stuudiot. Ja nüüd tean tegelikult veel kahte. Kohtasin teisigi sama missiooniga tantsijaid (Kölnist), kellele vist varsti külla läen. Nägin ära Versailles'i ja Nele ning metroo oli põhiline entertainment. Ahjaa, Natalie tundi võtsin kah. See ei olnudki hiphop nagu ma ootasin vaid Strip Class! Võib öelda, et ma ei tundud seal end just kõige mugavamalt olles ise dressides ja tossudes.
3. Otsin ikka uut kodu. Varsti vist olen kodutu!
4. Andsin täna oma esimese tantsutunni Hollandis.

Achtendertigste

2010-01-31T15:54:00.000-08:00

Nonii. Ma täna pikalt ei pajata.
London nähtud. Eldiina võttis mind mitte soojalt, vaid kuumalt vastu. Workshopid olid... mul on selle jaoks ainult abstraktseid ja suuri sõnu varuks - amazing, great, awesome, inspiring etc. Ma Matt Cady'ist teadsin ennemgi, et ta supper on, aga Tony Testa oli minu jaoks uus avastus. Ta oli This Is It tuuri üks tantsijatest, kahes oma tunnis õpetas ta MJ uusi koreograafiaid. Ja ta ise tantsis neid nii... nagu päris :) Neljapäeval võttis Eldina mind kaasa mingisse foto-stuudiosse, kus meile "tasuta" meik ja soeng tehti. Siis pildistati ja pärast üritati neid pilte kalli raha eest pähe määrida. Sealne stäff... omg, see ilu-rahvas on ikka nii kummiline ja fake ja "õõõ". Käisime ringi ja külastasime erinevaid kiirtoidulaid. Camdeni turgudel jõudsime olla vaid veidi, kuid sinna lähen ma veel tagasi, ma ütlen. Tere, olen väike laps kommipoes. Läksin ka Eldinaga kaasa kesknädalasele salsa peole. Mis tants! Uhhh! Ei suutnud ma kuidagi välja vingerada, kui mind tantsima kutsuti. Kujutage ette, Johanna "tantsis" salsat. Piinlik. Ja mulle jäi üllatava kiirusega külge Briti aktsient. Enald oli ka vahepeal naljakas, kui mõni lause supper kummaliselt suust välja tuli. Nüüd hakkab vaikselt paranema. Ja kuna ma rääksin sellel nädalal palju eesti keeles, siis tagasi tulles, nüüd Maastrichtis, olen ma vähemalt 4 korral hakanud inimestega lambit eesti keeles rääkima. Success.
Aga London on ... ma armastan nüüd. Nii palju huvitavaid inimesi, nii palju erinevaid inimesi. Pineapple studios oli ka nii nagu üks tõeline stuudio peab olema - veidi nurgatagune, veidi remontimata, veidi täis parimaid tantsijaid, veidi inspireeriv.
Ahjaa.. ma mõtlesin oma teisel tantsupäeval võtta ainult kaks tundi, sest päris kallis on see lõbu. Ja mõtlesin, et vaatan esimest Matt Cady tundi. Ei tulnud välja. Once in a life time opportunity. Tants on see asi minu jaoks mille jaoks mul ei ole kahju millegist loobuda, kas või oma viimasest rahast.
Mõnda piti näeb siit.
Homsest siis uus semester, uued tunnid ja ka päriselt koolis käimine uuesti. Kohe 8.30 hakkab peale. Mmm.
Oma uut ratast olen ma juba kaks korda pidanud parandusse viima. Success. Tyas, kes on meie slakliningu guru, parandas muvana iPodi ära. värvisin oma tuka siit ja ealt šokolaadipruuniks. Mul on järgmiseks nädalaks, ehk kuniks issi raha saadab :D, alles 7 eurot. Mis veel uudist... hull väsimus on maha magatud. Let's go!

Zevenendertigste

2010-01-23T14:04:00.000-08:00

ON kindel minek Londonisse. Esmaspäeva hommikul kell 6 lahkun ma kodust ja olen tagasi laupäeva hommik vara. Bussiga, nii 8 ja 10 tunni vahel. Minu esimene London, siit ma tulen!!! Eldina ootab ja Dance2XS ootab ja ...
Natuke veider on jätta teised kõik siia õppima (mõned veel teevad projekti ja mõned õpivad järeleksamiteks). Mina lihtsalt lähen ja tsillin ja võtan maailma parimaid tantsutunde... loodetavasti. Ma juba kujutan ette kuidas Johanna kükitab viimases reas ja ei saa koreost mitte mõhkugi aru. Nii see arvatavasti lähebki, kalli raha eest, aga kogemus on ka tähtis. äratab HIRMU.

See nädal oli üsna värvikas.(1) Minu needus jätkub. Neljapäeval, kui ma läksin UWC'sse miitingule lõhkes minu uuel jalgrattal esimene ratas. JÄLLE. Pole ju nädalatki möödas kui ma selle ostsin, sest eelmisel ratas pauguga katki läks ja nüüd... Ja ma isegi ei imestanud. Needus.
(2) Esmaspäeval, vist, kukkusin ma uues maja teist korda juba trepist alla. Ja päris kehtvasti. Väike varvas oli väga paistes ja väga musta värvi. Ma mõtlesin, et äkki on katki, aga arsti juurde ma ikkagi ei oleks läinud. Väikseke oli valus veel pikka aega, nüüdki annab tunda, kuid ei ole ehk suuremat viga.
(3) Teisipäeval oli "heategevus ball", mida minagi aitasin korraldada. Maskeraad. Võtsin Eestist maski kaasa ja unustasin koju. Tulin siis tagasi, et ära tuua... pärast ei olnud mu lokkidet enam midagi alles. Party committee esimees Emilie, kes on juhtumisi ka minu hea sõbranna, sõbranna (lol) Rosa tuli tema kodulinna klaverit mängima ja laulma laiv muusikaks. Nii tore ja kena ja armas. Ja muidu, minu emme-minu-tehtud kleit oli üpriski hitt. Mõned pildid on facebook'is kah.
(4)Reedel oli Landbouwbelangis järgekorde Student Work Force'i õhtu (seletused kuskil eelnevated postitustes). See kord oli City Game. Kõik korraldajad salatsesid, andsid tuleva kohta väga umbmääraseid vastuseid. Koolist toodi mõned õpetajad appi, et mängu läbi viia. Psühholoogiline mäng pidi olema. Keegi midagi ei teadnud, põhimõtteliselt. Nii me läksime ja meid jagati kolmeks. ... ... ... pidime linna ehitama ... .. politsei ... resursid... elu mudel... salajased tagamõtted jne. Tegelikult ma ei taha oma hiiglaslikule lugejaskonnale seda kirjeldada, sest kui te peaks seda kunagi sda hakkama mängima, siis poleks enam tore. Kokkuvõttes oli see kindlasti minu maailmavaadet avardav kogemus. Huvitav ja intrigeeriv. Ja näitaks kuidas lihtne mäng võib olla väga lähedane päris elule ja kuidas inimesed teatud olukordades, teatud mõjutusel käituma hakkavad. Ja nad käituvadki nii nagu arvata võiks. Hämmastav.
(5) Mis veel: Sumi on nii tore. Eile tuli minu juurde ja ütles, et me peaks ostma kella (sellise suure lehmakella), mille elutuppa saaks riputada. Et siis kui keegi helistab, siis peavad kõik kokku tulema ja tantsima 5 minutit ja siis tagasi õppima vms minema. Stressi eemaldav vahend. Mul on selle üle ainult hea meel.
(6) UWC'i inimesed olid supertoredad. Kokkuvõttes ei panda mulle seal mingeid piiranguid peale. Mitu tundi, kui pikad, kellele, millal, mis stiilis, jne... kõik on minu otsustada. Nad lubasid võimalikult ruttu peeglid osta. Saal ise oli selline kajav spordikas. Küll ma selle kuidagi hubasemaks muudan. Paar mõtet on juba kah. Ja ma alustan pärast karnevali nädalat! Veebruari teises pooles. Ja lapsevanemate õpetamise eest, nagu varem mainitud, ma saan raha ka küsida :)
(7) Jamiroquai
(63) värvisin pool oma valgest tukast mahagoni punaseks. natuke liiga punane on aga mis teha. ülemise poole :)
(8) midagi oli veel .. ei mäleta :)
(23) London, oh, London, oh, London.

Zesendertigste

2010-01-16T12:10:00.000-08:00

Kokkuvõtvalt minu pühadejärgsest eksistentsist.
Viimasel õhtul enne minekut oli imetore stuudioruume vallutada. Nostalgia. Anna õpetas ragga kava. Iiris tsillis. Siis Rene, Madleen, Chrissu ning Helina sadasid sisse. Aset leidis spontaanne tantsutund. Kui-kui-kui väsitav ja tore ja hea oli. Mäluga on veidi probleeme. Tantsimise mõttes ja tegelikult ju muus mõttes kah.
Kaasa võtsin Kalevi kommi, putrusid ja mett.
Kohe pärast M-linna saabumist oli plaanis ju kolida oma jääkülmast kambrikesest uude kodusse. Nii ka põhimõttelist läks, kuid alles teisel katsel. Esimene luhtus: lasin endisel majaperemehel asjad autosse panna, sõitsime kohale, ei kedagi. Kerged telefoni-arusaamatused. Kerge piinlikkus. Maja on kahekorruseline anti-kraak. Õdus, soe, suur elutuba ja köök, aed. Täiesti oma. Ma olen nii rahul, kuid kahjuks saan siia jääda vaid märtsi lõpuni. Magamistoad on teisel korrusel. Minu oma on suht pisike aga elatav. Linda, tüdruk kellelt ma subrentin, jättis kirja et võin tema seinamaalinguid edasi arendada. ehk arendangi. Värvid on seintel täpselt samad nagu minu toas Tallinnas. Elutoas on ümmargune sebravärviline diivan ja veel üks diivan ja suursuur aken jne. Enamik ajast veedan siin arvuti taga, sest olen liiga laisk et ülemisele korrusele netijuhet tõmmata. Aga siin on hea vibe. Kõrvalmagamistoas elab Sumi, 23, belglanna, originaalis Marokkost, kokkab ja kokkab ka mulle ja õpetab kokkamist, õpib psühholoogiat. Kolmandas toas elab Reka, 20, ungarlanna, UCM'ist, oskab mingite tsirkuseasjadega tegeleda, põhimõtteliselt samast tutvusringkonnast kus minagi.
Jalgrattatada on vaja umbes 5-7 minutit rohkem kui varem, ehk kooli läheb nii 16-20 minutit. Elab üle. Mõnikord on küll päris tüütu. Minu pisike kokkukäiv ratas on veidi ebaeffektiivne. Hästi tore et nüüd olid siin mingid lumetormid ja otseloomikult ei osata lund ära koristada. Sõidangi mitmeid päevi mingis lögas, kõik kukuvad, mina kaa mina kaa. Vapustav on siis kui alumine kiht on jää ja peal on lahtine lumi. Eriti mõnus on edasi liikuda.. kaks meetrit minutis. Eestis ei istuks elusees sellise ilmaga ratta selga. Siin on aga tundengielu.
Koolis on projekti-periood, ühesõnaga eriti lebo on. Peame 4 nädalaga 5000 sõna kirjutama kolme peale. Oli ka konverents teemal Food ja sellel suunal ka oma kirjatükk. Meie valisime tõestada, et toit ei ole lihtsalt kütus kehale (fuel for the body), vaid sellele antakse palju suures tähendus, religioonis jne. Räägime paastust, ja keelatud toitudest ja kuidas inimesed elusaid asju söövad jne.
Huvitavatest tähelepanekutest on kirjeldada veel järgmine:
Mul on uus needus peal. Enne vaheaega kaotasin oma kindad. Vaheajal kaotasin Iphone'i ja veel ühe kinda. Eelmine reede varastati mult klubis see suur puhvaika, mis nendel lumepiltidel on, koos võtmete, kinnaste ja salliga (müts oli millegipärast alles). Alguses arvasin, et ehk saab veel kätte, aga pole siiamaani välja tulnud. Väljas oli nii -10 ja lund sadas. Cleo andis oma kampsuni, Maxine on salli ja nii me kõndisime minu kodu poole. Ratta jätsin maha sest luku võtit ka polnud. Kodu juures lasime uksekella nii 15 minutit enne kui Sumi selle avas, kell oli 4 öösel. Kui ta poleks ärganud, oleksin ööbinud mujal, kuid see tähendanud veel tund kõndimist. Ekstreemne. Järgmisel hommikul läksin slackliningusse. Sealt lahkudes avastasin, et mul pole telefoni enam taskus, ka kaarte ka mitte. Lootsin et jätsin need äkki koju, kuid olin päris kindel, et mitte. Ja kodus neid ka polnud. Kadunud olid siis pangakaart, ID-kaart, ülikoolikaart, ja kohvik NOKU kaart.. pluss mobiil ja võtmeid ka polnud. Umbes tund paanikat ja siis vastas minu telefonis spordihoone keegi. Mingi suvakas oli mu asjad maja eest lumest leidnud, kuna ta nende peal libastus! Btw, lund sadas kogu aeg juurde. Ta viis need siis sisse. Muud ma ei tea kuidas need lume sisse oleks saanud, kuid mingi hetk kukkus mul kott maha. Võib-olla libisesid sisetaskust kotti ja siis kotist lumme. Vahepeal olin välja uurinud, et mu pass kaotab aprillis kehtivuse, mis tähendanuks, et ma oleks pidanud enne seda sundkorras Eestisse tulema, et omale uus pass jne teha. Aga kõik, enam vähem, laabus. Otsin endale siis uue mantli ja kindad ja tegin võtmest uue koopia. Kaotus varguse läbi: 50 euri/750 krooni.

Kohe jaanuari alguses sain teada, et United World College Maastricht'is (ma ei viitsi eriti seletada mis see on, lehelt saab hea ülevaate, huvitav) otsitakse vabatahtlikke tudengeid õpetama. Ja ka tantsu õpetama. Saatsin siis meili, kus kirjeldasin kui hea ma olen ja kui väga ma tahan seda teha ning miks. Nüüd on asi niikaugel, et oleks pidanugd olema juba üks kokkusaamina, kuid pidin selle edasi lükkama. Ja siis saadeti mulle veel üks meil, et mingi algkooli tantsuõpetaja tahab mind oma tundidesse külalisõpetajaks, et ma annaksin ka õpetajatele eraldi tundi ja et ma annaksin ka lapsevaematele eraldi tundi. Minu õpilaskond hakkab päris kentsakas välja nägema. Lapsevanemad see-eest võib-olla isegi maksaks mulle natuke :) Ja need, kes mull neid asju pakuvad, nad pole mind kunagi näinud, ning ma kirjeldasin oma tantsukarjääri nii 5 reaga... :S:D Järgmise nädala sees peaks kõik veidi selgemaks saama. Kokkuvõttes, ma teen seda eelkõige enda jaoks, sest palka mulle ei maksta, selleks ma natukenegi tantsida saaks ja ma loodan, et nad siis lubavad mul enda ruume kasutada.. tantsimiseks. Omakasu.

Tanstimise juurde jõudes... Ma käisin uuesti Brüsselis tantsimas. See nädal, kolmapäeval! Teisipäeva õhtul nägin Facebookis kuidas Zack Reece(minu lemmik õpetaja Pariisi aegades, kohalik kuulsus ja kõige edukam sealsetest "kommerts"tantsijatest)kirjutas, et läheb Brüsselisse. Ma muidugi küsisin, et mis jaoks. JA tuligi välja, et workshoppi andma... järgmisel päeval. Ma siis känseldasin kõik oma (tähtsad) tegevused - nende hulgas ka see eelmainitud tööintervjuu. Tuli välja, et ma Maastrichti ööseks tagasi ei jõua, sest viimasele rongile ei oleks kuidagi õnnestunud hüpata. Kolmapäeva hommikul sain Cleolt odavad piletid, Lola nõustus mind enda juurde võtma Liege's (ma saabisin kell 1.30 öösel ja lahkusin kell 7 hommikul). Sumi laenas oma sweat-pants'e ja nii ma olingi kell 17.09 rongi peal teel Zack'i workshopile. Kohapeal väike paanika, sest ma ei saanud aru kuidas ma vajalikku stuudiosse pidin saamas, sest bussiplaanid ei olnud need, mis netis ja seda bussi, mida mul vaja oli, ei läinud enam. Mingi nipiga aga jõudsin tund varem isegi kohale. Sõin jne. Puhkasin, sest kaks eelnevat ööd olin maganud nii 4 tundi, kokku 8. Ta saabus 15 min hilinemisega. Ja esimese asjana tuli minuga rääkima, nagu me polekski kunagi nii kaua eemal olnud. Ma polnud teda 2 aastat näinud, vist. See dance crew, kes asja korraldas ja kes kõik kõrval seisid... nad olid suht üllatunud. Küsis Milli ja Rene ja Carmeli kohta... rääksin kuidas kõik Eestis uttu on tõmmanud :) Tund ise oli ...GLORIOUS! Danity Kane - Sucka for love. Ja ma pole elusees üheski tunnis nii pikka koreot õppinud, ja niiiiiiiii rasket. Tõsiselt, ma tegelikult ei õppinudki seda ära, keegi ei õppinud. Ma olin ehk üks vähem lost'idest aga ikkagi. Vahepeal ta ütles mulle midagi et : Johanna, get it! Sest kui ma olen kahel korral tema tundi Pariisis võtnud, siis ta on mind välja kutsunud. Seekord oli LOST'ness. Lõppema pidi kell 10... ma olin sunnitud lahkuma kell 11, riideid vahetama, ja joooksma, et jõuaksin viimasele rongile Liege'i. Ma oleks nii tahtnud hästi teha ja lõpuni olla ja temaga veel rääkida... aga ma varsti plaanin ka Pariisi minna. Ülejärgmine nädal ehk. Neljapäeval olin kell 8.30 koolis. Lola tõi ja viis mind autoga rongijaama. Luksus.

Sel õhtul käisin ma Pauli, Weike, Thomase ja Noemi ühises uues kodus, mis on minu omast nii kaugel kui võimalik, 40 minutit ratatamist. Kuna me Weike'ga end Noemi 20-pealises sõprade seltskonnas mugavalt ei tundud, läksime tema tuppa, lõikasime oma tukkasid ja pesime neid ka ... kõlab kummaliselt aga mul oli äärmiselt lõbus. Muide, Thomas, Itaaliast pärit sakslane, on jube hea kokk. Mul tekivad kerged kokkamis-alaväärsuskompleksid vaikselt! Tema seal, Sumi siin... kokad iga nurga peal.

Eile käisin slacklining'us. Pärast seda sõitsime Rekaga ühte ratta-"poodi", ehk umbkeelse vaan kodusse, kellel rattaid ei olnud ja ta ei saanud aru, mida ja uidas me tahtsime Reka rattal parandada. Muide, minu missioon oli endale uus ratas leida. Järgmises kohas oli rohkem edu. Kodus oli üliõpilasest perepoeg. Näitas mulle rattaid, mis kõik minu jaoks suured olid ja veidi kallid (60 euri, mõtlesin, et küll saaks ka 30ga). Üks punane oli peaaegu tore. Rääkisime lõbusat juttu, ning siis läksime edasi suurde second-hand poodi, kus kõike müüakse. Ja ma ostsin ka kõike: tülliseliku, pidžaamapüksid, kahed kõrvarõngad, kohvrikese, roosa kübara ja vist oli midagi veel. Hakasime suunduma puruväsinuna ja näljastena kodu poole, kuid mu rattal oli kuidagi imelik võnks sees. Veidi aja pärast - KARMAUHHHH! Tagumine ratas lõhkes suure pauguga. Dilemma: kas minna katkise rattaga koju ja otsida veel umbes nädal odavamat ratast või minna lähedalolevasse (viimati külastatud) ratta-kodusse ja seal otsa se tore punane ratas ära. Kõne emmele lahendab kõik. Uus ratas sai ostetud Reka raha eest ja vana rohesinine sai sinna jäetud, et ükspäev siis järgi tulla. Ta mainis, et ratta parandamine maksab vähemalt 30 euri... seenele! Toon parem oma pisikese Eestisse, küll siin saab parandada odavamalt.
Järgmine samm on uus ratas ära värvida: talv on , külm on, märg on, pime on. Ja pealegi need värvid ei sobi enam sellele rattale. Kuidas oleks valge... punasega? Või beež punasega?

Viimaseks. Eile õhtupoolikul... järjekordselt Facebook infromeerib. Zack osaleb üritusel "Dance 2XS workshop Londonis Pineapple studio's kus kõik LA suured kohal: Tony Testa, Matt Cady, Patric Chen ja Londonist Kim Taylor ning Sisco Gomez!!!" Huvitav, kas Johanna tahab sinna minna. See on järgmise nädala esmaspäevast kolmapäevani, maksab suht palju, nagu arvata võib. Bussipieltid peaks olema 15 euri kandis!!! ja Eldina (endine vhk-kaaslane ja tantsusõber) lubas juba mulle ka öömaja pakkuda. Lisaks ei ole palju kooli-teemat segamas. Projektiperioodi viimane nädal ja "resits"e mul ei ole vaja teha nagu paljudel teistel. Ühesõnaga ei ole mul ühtegi takustust, peale raha-kahju, et minna nädala pärast Londonisse tunde võtma ja ehk niisamagi ringi vaatama! Ma armastan Kesk- Euroopas elamist!!!!! Siin saab olla tõeliselt spontaanne!!!!!! (kuid see minemine pole veel 100% kindel).

Ahjaa.. ja millalgi jõudsin ma järeldusele, et Johanna on lihtsalt rumal/loll. Ei ole teist põhjust, miks tal koolis halvasti läheb.

ELUTUBA

MINU TUBA

UUS MAJA VÄLJAST. SEE PUNANE ON MINU UUS RATAS

KUNAGI AMMU ÜHES KRAAK'is UCM VILISTLASTEGA (metsas, kus on diskokuul!!!)Tahan ka sellist seina!

Vijfenderdigste

2010-01-04T09:41:00.001-08:00

2. JAANUAR 2010

Nii kummaline on kirjutada aastaarvu ja mitte trükkida kahte nulli peal esimest numbrit. Minu esimene puhkus Eestis hakkab otsakorrale jõudma, õudne. Ma vist ei peaks isegi mainima, et see aeg on väga kiiresti läinud, kaks nädalat nagu oleksid mu sõrmede vahel tolmuks pudenenud... silmapilkselt.
Ma teen väikese ülevaate oma vaheajast...
Tulema hakkasin 19. detsembril kell 20.20.. Mul oli hiilgasuur kohver ja pihutäis külmakraade. Läbi linna ma läksin, Kolgata rada. Kohvrirattad hakkasid tõrkuma, jalad külmusid ja aega nappis. Rongijaama jõudsin aga liiga vara, pileti pidin ostma masinast. Ees oli kaks rongisõiduotsa, teine neist algas peale kahteteist. Võta siis näpust kas oleksin pidanud ostma sama päeva pileti või sellise mida pidi „valideerima“. Otsustasin teise kasuks, kuigi ma ei teadnud kuidas valideeritakse. Lootsin, et kontrolli ei tule. 23.56 lahkusin Maastrichtist. Veidi tukkumist (eelmisel ööl magasin 2 tundi, sellest eelmisel 4) ja siis tuleb kontroll. Teen süütu ja naiivse ja turistilise näo pähe ning ulatan valideerimata pileti. Ta on mitte-oma-välimuse-eest-väga-hoolitsev-25-32-aastane naisterahvas. Ta mõistab mu olukorda ja ütleb, et seekorda annab mulle andeks. Viuhhh! Enne kui ta edasi liigub, küsib ta minult – kas ma tean ka midagi muusikast? Ma arvasin, et ikka natuke. Ta küsib, kas ma tean Melanie Zafkat. Ei teadnud. Ma pidavat tema moodi välja nägema, eriti noorusaastatel. Reis hakkas ... hästi. Sama naine ütles, et ma peaks tegema ühe kiirema rongivahetuse, kui plaanitud pool tundi. Enne väljaminekut kuulsin kõlarites kuidas ta ütles inglise keeles (mida tavaliselt ei tehta) et ümberistumine Schipoli lennujaama on selle rongi ees, kus ma praegu istun, ja see väljub 2 minuti pärast. Ma siis jooksin on tõrkuva kohvriga, mis kindlasti ei olnud 20 kg ringis, kuid imekombel jõudsin umber 15 sekundit enne liikumahakkamist viimasest uksest sisse lipsata. Tukkusin, läbi une kuulsis mingit irriteerivat (inglisekeelsed mõjud eesti keeles) vestlus kahe kili ja ühe tüübi vahel. Tüüp oli Arubalt. Kui Utrechtis kõik korraks rongist välja aeti ja siis sisse tagasi aeti – mingi segadus – siis ta aitas mul mu kohvrit tassida. Pidin siis selle seltskonnaga liituma. Tüdrukud olid meeldivad ja toredad aga täieliku aasialaste stereotüüpi toetavad, siuksed tuupurid. Aruubalane, 21, kohe meenutas mulle eurovisiooni jne. Ta oli äärmiselt ebameeldiv inimene – rääkis kuidas ta leidis mingi uue usu , mis aktsepteerib kõiki ja kõike, enne seda oli kristlik preester, oli 3 aastat Aruuba noorteühenduse president, kui huvitatud ta kõikigest kultuuridest on ning et oskab umber 10 keelt. Mitte, et enamik neist faktidest oleks kuidagigi teemasse läinud :S Appi! Lihtsalt nii kohutav! Kuidas ma ei salli selliseid inimesi! Jõutud lennujaama, sain kuidagi seltskonnast lahti ja läksin pöialt peos hoides oma pagasit kaaluma. Oli 29,4 kilogrammi! Maksimum lubatud on 20.0 kg. Läks siis tarbimiseks. Raskemad asjad käekotti ja toit kõhtu. Mingil hetkel oli mu kott lausa nii palju alla võtnud, et kaalus 19 koma midagi kg! Mul oli lennujaamas oodata 9 ja pool tundi. Otsustasin magada, peale kolmveerandit tundi äratas mind üles üks lennujaama töötaja ja väitis, et nüüd on lennujaam avatud ja et ma enam magada ei tohi... ?!? Ta esitas mulle veel mingeid küsimusi ja siis tuli teine lennujaamatöötaja ja ütles et ärgu flirtigu ja nad lahkusid. Great success! Mingi ime läbi olin lennukis ja see hilines tund. Mingi ime läbi olin lennukil Helsingist Tallinnasse ja see hilines 1,5 tundi. Sealt otse maale. Tere koerad, tere kass, tere vanaema ja tere emme!
Kui ma teisipäeval Tallinnasse tulin, nägin klassiõdesid nimedega Laura ja Hanna-Liisa. Käisin ka VHK jõuluaktuselt läbi ja õhtupoolikul maandusin Prodance'i stuudio ette. Närv oli sees, liblikad lendasid, kui stuudio trepist üles kõndisin. Ukse taga võtsin 5-8 minutit hoogu enne kui suutsin selle kriiksuva avada. Siis oli jälle kõik korras. Siis olid Jõulud, siis oli Von Krahlis Šnaps, siis oli Prodance'i kontsert, siis kaotasin oma iPhone'i, siis oli aastavahetus...
Proo kontserdit oli raske vaadata, hea kah, kummaline ja tore. Kerged sassiminekud, kerge sükroonitus, kerge hilinemine lavale ... pole midagi, mulle väga meeldis :) Twistedi lõpp oli powerpower! Ausalt öeldes, kõik meelde ei jäänud, tahaks videolt näha... ma raudelt vaataks 100 korda ja analüüsiks kuidas kõik tantsisid, aga lihtalt praegu oli kõik natuke overwhelming! Ja natuke liiga ruttu läks, natuke valutas pea karjumisest ja natuke uitasid mõtted äsja kadunud Iphone'ile. Oleks tahtnud lavale joosta ja kaasa tantsida... nii väga! See selleks.
Ahjaa... millal Eestis olemise alguses, mul need öömõtted on natuke alati ebareaalsed, aga ehk see oleks isegi ... võimalik. Mõtlesin, et äkki peaks Maastricht'i ise endale tantsusaali ehitama, sõna otseses mõttes. Landbouwbelangis (mahajäetud squattitud tehas) oleks ju võimalik mõni nurk omastada, peegel seina, põrand maha, mingi muusika... kui olen ainult mina, ja ainult enda jaoks ma seda praegu teen, siis ei peaks olema probleemi et muusika peaks väga vali olema. Eks ta veidi kulukas ja keeruline ole, aga ma olen suht viimase piirini aetud selle tantsimatusega. Punkt.
Eestis olles tekkis mul ka mingeid kummalisi tundeid. Enne mõtlesin, et nüüd olen oma vahelduse kätte saanud ja poleks isegi vastu koju tagasi tulemisele. Kuid siin olles... ei tea. Ma ikka ei ole veel valmis, nii palju on kogeda, nii palju on veel õppida. Ja eemal olles ma unustan negatiivsemad küljed Eestis olemisest ja Prodance'ist ja kõigest! Kuid naastes see idealiseerimine saab otsa, sest vanad emotsioonid meenuvad, või meenutatakse. Vabandan selle juttu ümbernurgalisuse eest. Täpsemalt ei saa, hetkel. Ehk kolmekümne aasta pärast! Kuid hea kaalub igal juhul halva üles. Ehk on asi selles, et mul pole Maastrichtiga seoses veel negatiivseid emotsioone jõudnud tekkida. Kuid ma ei saa öelda, et viimane tõsi oleks. Ja Maastrichtis, erinevalt Eestist, ma saan endale luua uue mina, luua sellise inimese nii nagu ma tahan – kõik on alanud otsast, valge leht, kellelgi pole suuremaid ettekujutlusi, et milline on Johanna ja kuidas tema käitub ja on. Ma saan otsast alustada ja olengi seda vist teinud. Maastrichti ja Tallinna Johannad ei ole see sama. Praegu on nad peaaegu sarnased aga võib-olla varsti enam mitte. Teistpidi vaadatuna ma tean, et minu elu Tallinnas on jäänud seisma, need sõprused ja suhted ja kõik muu. Minu jaoks jäätus see hetkel mil ma augustis lahkusin ja kõik mu visiidid hakkavad olema selle hetke sulatamised. Kuid suurt edasiminekut on raske oodata. Pean sellega veel leppima, et siinne elu jätkub, kuid ilma minuta ... ... ... väga filosoofiliseks läks.
Suursündmuseks peaksin veel televiisori vaatamist, neli kuud polnud seda juhtunud. Ja ausalt öeldes ei tundud ma puudust ka. Ma vist asendasin selle online'is filmide vaatamisega, mida samuti just tihti ei juhtunud.

Jutt sai otsa.